Un articolo piuttosto interessante.
La proprietà comune è progettata per durare decenni e durante questo periodo i coniugi effettuano grandi investimenti e transazioni quotidiane, gestendo congiuntamente la proprietà comune. "La legge prevede che se i coniugi possiedono beni comuni, devono gestire congiuntamente i beni, effettuare transazioni e adire i tribunali. Solo le transazioni quotidiane a beneficio della famiglia possono essere effettuate da soli. Tale restrizione è molto ampia e spesso sorprendente per i coniugi. Non è così che funzionano le cose nella vita reale. Ho guardato questa regola e ho capito che la colpa non è nelle persone che non seguono la regola, ma nella regola stessa," disse Liin.
https://novaator.err.ee/1609885444/doktoritoo-abikaasadel-oleks-moistlik-valida-uhisvara-asemel-varalahusus
di Sotsiaalliberaal
2 commenti
Varalahusus sobib siis, kui abikaasadel on lihtne rahast rääkida ja enne suuremaid oste (eelkõige kinnisvara) kokku leppida, et kas see asi vormistatakse nüüd ühe abikaasa omandisse või mõlema kaasomandisse ja kui suurtes osades. Muidu on nii, et raha annavad mõlemad, aga korter on ikka ainult ühe oma.
Varalahusus ei sobi siis, kui abikaasade ühisel kokkuleppel üks pere huvides ei käi tööl. Nt kui soovitakse viite last ja ökoloogiliselt kasvatatud toitu ja lepitakse kokku, et sellega tegeleb üks abikaasa. Ühisvara puhul on lapsi kasvataval ja põldu pidaval abikaasal õigus automaatselt osa saada abielu kestel teise omandatust, lahusvara puhul mitte. Ilmselt lahusvara puhul tuleks sõlmida mingi ülalpidamisleping abikaasade vahel, mis eeldab veel suuremat õigusteadlikkust.
Käisin selle töö kaitsmist kuulamas. Seal tuli muu hulgas arutlusele üks kohtuasi, kus lahutamisel vaieldi aktsiate ja väärtpaberite üle (mille väärtus oli miljonites). Abielu oli aga sõlmitud ajal, mil mõlemad olid noored ja väga kaugel rikkad olemisest.
Seega õppetund: kui abiellumisel mõtled midagi stiilis “Ah meil kummalgi ju eriti mingit raha ei ole. Vahet väga pole, mis vararežiimi valime”, siis võib alati juhtuda nii, et 10 või 15 aastat hiljem on seis täiesti teine ja siis võib tulla pähe mõte “Miks me selle peale vareme ei mõelnud?”