
Mi è capitato di leggere una lettera di un lettore di Postimehe sul sito web di Malluka, che contiene nomi, immagini e riferimenti a sentenze di tribunali di persone condannate per crimini sessuali e violenza, e sono rimasto a pensare tra me.
Dirò subito che non sono su quella pagina. Questo non è il mio argomento personale in questo senso. Ho appena letto e più ci pensavo, meno pensavo che fosse una soluzione davvero intelligente o di protezione delle vittime.
Naturalmente, dalla prima emozione, è facile dire che è molto corretto. Se una persona ha commesso qualcosa di così disgustoso come un crimine sessuale o è stata violenta in casa, allora si ha la sensazione che perché dovrebbe ancora farlo? "nascondere". Fatelo vedere a tutti, fatelo sapere a tutti. Una reazione del genere è del tutto comprensibile.
Ma secondo me si sta trascurando una cosa molto importante. La vita reale non è così in bianco e nero, soprattutto quando si tratta di crimini sessuali e violenza da parte del partner.
Innanzitutto, gran parte di questi crimini non rappresentano affatto un “pericolo strano per strada”. Nel caso dei crimini sessuali, solo nel 9% circa dei casi l’autore del reato è un estraneo alla vittima. Nei restanti casi si tratta di un conoscente, parente o familiare. Lo stesso vale in modo ancora più evidente per la violenza da parte del partner: di solito non avviene in pubblico, ma a casa, a porte chiuse, all’interno della famiglia. Ed è per questo che mi sembra che questo tipo di vergogna pubblica non colpisca solo l’autore, ma anche la vittima molto rapidamente.
Sulla carta può sembrare che nella decisione del tribunale tutto sia corretto, il nome della vittima è nascosto dietro le iniziali e la privacy sembra essere preservata. Ma nella vita reale spesso non funziona così. Se sai chi è il condannato, conosci il suo cognome, sai dove ha vissuto, sai di chi è padre, nonno, ex marito o compagno di vita, allora spesso non è affatto difficile capire chi fosse la vittima. Soprattutto in un posto piccolo dove le persone già conoscono il proprio background, i rapporti familiari e le vecchie storie. Allora basta che sussurri, sguardi e accenni su di chi si parla e di cosa tratta la famiglia inizino a muoversi.
Se, ad esempio, il nome e la foto del padre o del nonno di un bambino vengono resi pubblici, non ci vuole molto perché una piccola comunità riesca a ricostruire da sola il resto della storia. Stessa cosa con la violenza da parte del partner. Se si fa il nome dell’uomo e del caso, non è affatto difficile scoprire chi fosse la donna picchiata. Il passato da cui la vittima potrebbe aver cercato di scappare, che potrebbe aver passato anni cercando di tenersi dentro e da cui riprendersi, continua a tornare.
Ecco perché ho delle domande. Cosa prova un bambino che ha dovuto tacere per anni e cercare in qualche modo di andare avanti con la vita dopo il trauma, quando improvvisamente il nome e la foto di suo padre, di suo nonno o di una persona a lui cara iniziano a circolare su Internet? Come si sente una donna che ha passato anni cercando di uscire da una relazione violenta, di trasferirsi in un’altra città, di cambiare lavoro, di rimettersi in sesto, quando il suo ex partner è ora pubblicamente collegato a un crimine violento in un modo che le permette anche di ricostruire la propria storia? Cosa significa questo per i bambini che condividono lo stesso cognome? Cosa significa questo per le piccole scuole, i luoghi di lavoro, gli sport e le comunità rurali?
Ecco perché non credo sia giusto parlare di una pagina del genere semplicemente come un avvertimento o un interesse pubblico. Un avvertimento non è di per sé un valore, se il suo prezzo è che chi ha già dovuto sopportare il peso più pesante verrà colpito nuovamente.
Un’altra cosa che mi dà fastidio è che questo tipo di soluzione può dare l’ingannevole sensazione che la minaccia sia ormai mappata e sotto controllo. Ma se gran parte dei crimini sessuali e della violenza domestica avviene ancora nella cerchia dei propri cari, in casa, nelle coppie e tra parenti, cosa risolve davvero questo elenco pubblico? A mio parere, crea più un falso senso di sicurezza. L’attenzione si concentra sui nomi presenti sulla pagina, anche se gran parte del pericolo reale è altrove ed è molto più difficile da individuare.
E poi c’è l’argomento di cui non si vuole parlare in mezzo alla rabbia pubblica: cosa succede dopo aver scontato la pena.
Capisco che questa sia un’idea impopolare, perché quando qualcuno ha fatto qualcosa di veramente brutto, non vuoi sentir parlare di risocializzazione. Ma in uno stato di diritto, l’obiettivo non può essere solo che una persona riceva una punizione e poi rimanga una punizione ufficiosa e vergognosa per il resto della sua vita. Se l’obiettivo è davvero meno nuove vittime, allora l’obiettivo deve essere, almeno in una certa misura, che la persona non ripeta il reato dopo la punizione. E ciò significa inevitabilmente che la società deve avere interesse a che lui si reinserisca nella vita normale, trovi un lavoro, una sorta di stabilità e un qualche tipo di quadro controllato, e non semplicemente diventi una persona pubblicamente etichettata e ostracizzata per il resto della sua vita.
Non perché debba essere compatito, ma perché è nell’interesse di tutti noi.
Se una persona viene impiccata pubblicamente dopo una sentenza, se viene messo un segnale di avvertimento permanente su Internet, se rende difficile trovare un lavoro, trovare un posto dove vivere e in generale tornare alla vita normale, non vedo come ciò renda la società più sicura. Piuttosto, mi sembra che possa creare più esclusione, più rabbia, più disperazione, e questo in definitiva significa non meno pericolo, ma per certi versi anche di più.
Tutto ciò mi dà l’impressione che questo tipo di post di vergogna possa sembrare molto corretto dal punto di vista emotivo, ma nella vita reale fa diverse cose sbagliate contemporaneamente: attira nuovamente l’attenzione sulle vittime, crea sussurri e domande per le vittime in piccoli luoghi, dà un falso senso di sicurezza e allo stesso tempo rende più difficile per la persona che ha subito la punizione non seguire di nuovo la stessa strada.
Non penso che crimini così disgustosi e osceni debbano essere nascosti o presi alla leggera. Al contrario. Ma non sono affatto sicuro che la vergogna online sia una soluzione che si possa onestamente dire renda la società più sicura.
Da tutto questo ho avuto la sensazione che si trattasse più di una reazione emotiva che di una soluzione davvero ponderata. E questo danno collaterale potrebbe finire per essere nuovamente sopportato da chi ha già sofferto di più.
Vale la pena un simile “registro” che serve la curiosità del pubblico se il risultato è che le vittime, soprattutto i bambini, devono sopportare di nuovo la stessa paura, vergogna e dolore?
Kas Malluka avalik häbipost teeb Eesti turvalisemaks või kisub see hoopis ohvrite haavad uuesti lahti?
byu/Material_Force_494 inEesti
di Material_Force_494
11 commenti
või toob talle raha sisse….vb kõik 3 .
Ootan uudist et mallukas või mõni tema lähedane on peodfill.
Mis ta muidu kireb.
Isegi kui see leht on mitmete probleemidega, siis hea algatus, äkki riiklikul tasandil tekib selle tulemusena avalik pervoderegister.
Fakt on, et Eesti rendib vanglakohti teistele riikidele mitte seetõttu, et meil oleks nii madala kriminaalsusega yhiskond, vaid MEIL LIHTSALT EI PANDA VANGI neid, kes seal ilmselgelt peaks olema. Kui paljud seksuaalkurjategijad ja muud värdjad saavad tingimisi karistada ja kiimlevad segamatult edasi.
Kõigele sellele jamale on lihtne lahendus – lihtne põhimõttelt, ma ei ole riigimees ja ei tea kõiki auke ja pauke. Aga. Selle eest peab hoolitsema riik, et lastega töötavatel inimestel on adekvaatne taustakontroll. Lastega töötavatel inimestel, sest sellest sai see kammajaa alguse ja alustaks ühest kärbsest korraga. Adekvaatne, sest riik väidab – või täpsemalt üks väga ebakompetentne minister, et süsteem on olemas ja rahvas on loll. Kui süüdimõistetud pedofiil aastaid hiljem taas lapsi treenib/õpetab jne siis ilmselgelt ju ei tööta see variant. Pole ka esimene omataoline juhyum.
Loomilikult on igasugune rahvaalgatatud nõiajaht ohtlik, aga no perse – kui ma peaks valima siis valin paar süütut kannatanut kui süsteemis peitev pervert.
Mõistkem, muret ja mõistkem eesmärki. Iga eesmärk ei õigusta vahendeid, kuid see on päris lähedal ma leian. Kui riik ei suuda läänelikus ühiskonnas oma lastele seda turvalisust tagada, siis mida me üldse nokitseme siin.
Asja mõte ei olnud seda probleemi ära lahendada sest reaalsus on see, et neid asju kindlasti juhtub ka edasi kinnistes kohtades ning hiljem tulevad päeva valgele.
Asja mõte oli kasvatada teadlikkust ning tuua esile selle kui palju selliseid värdjaid meie seas tegelikult ka on, keep in mind, et need kes on hetkel veebikal on ainult need kes on karistuse ka saanud.
Ma isiklikult ei leia, et me peaksime neid värdjaid ühiskonda tagasi integreeruma ning andma neile “benefit of the doubti” ja kinnisilma lootma et nad seda jumala eest uuesti ei teeks.
Teaduslikult on tõestatud et rehabilitatsioon ei paranda neid inimesi mitte kuidagi moodi, küll aga pean mainima et tõenäosus teha akti 2st korda on maandatud 30% peale nö “ravi”.
Küll aga mu argument selle vastu oleks, miks nemad seda väärima peaksid kui nad juba eos hävitasid enda ohvri elu ära? Kust me teame 100% et kui me nüüd integreerume selle isiku tagasi ühiskonda et ta seda nüüd uuesti ei tee?
Olla isegi natukene empaatiline selliste inimeste kohta on ohtlik sest tegemist on inimestega kes oskavad mängida enda ohvrite emotsioonidega ning leida just need kõige haavatavamad.
Lõpetaks selle teema ära sellega:
Kui Eesti riigi seadused oleksid karmimad selliste värdjate osas ja teadlikkus oleks riigi poolt garanteeritud (mitte et keegi peaks maksma 4 euri “tasuta registri” eest, teadma nende isikukoodi ning lisaks kõigile riskima sellega et sinust jääb märge maha sellele värdjale kelle lahendit sa vaatad) siis seda veebilehte ka ei eksisteeriks. Paar aastat ja tingimisi saada selle eest et sa keerasid inimese elu lõplikult perse ja traumeerisid ta eluaegselt ära on debiiline igas võtmes.
Päeva lõpuks ei ole probleem selles veebilehes, vaid probleem on riigis ja naeruväärsetes karistustes selliste isikute suhtes.
Igakord kui sellised teemad on ma mõtlen ainult 1 asja peale: Mis siis kui see oleks minu laps? Minu õde? Ema? Partner? Kas ma tahaks et sellised isikud oleksid vabaduses ja anonüümsed nii et keegi ei tea mis nad teinud on?
Pigem mitte.
>selline häbipost võib tunduda emotsionaalselt väga õige, aga päriselus teeb mitut asja korraga valesti: /… / ning samal ajal teeb raskemaks ka selle, et karistuse kandnud inimene enam sama rada ei läheks.
Su tekstis oli minu jaoks mitu küsimuse kohta, aga seda mõttekäiku võiksid küll seletada. Kuidas avalik häbipost mõjutab ahistajat uuesti sama asja tegema?
Ah üldiselt ju mitte kedagi need nimed ei huvita. Need andmed on ju aastakümneid olnud niivõrd-kuivõrd avalikud. Riigiteataja ja karistusregister ei ole Malluka leiutis. Keda tõesti on need andmed huvitanud siis need on alati olnud leitavad.
Tegelt vaatan hirmuga seda trendi mis Eestis on olnud, et kui mõni ajakirjanik jälle avastab mõne avaliku registri või mõned avaandmed siis kunstlikult tekitatakse sinna ümber mingi skandaal või pastakast imetakse välja mingi skeem kuidas oleks võimalik neid andmeid võimalik kurjasti kasutada ja selle tagajärjel see andmebaas paremal juhul piiratakse tugevalt liigipääsu või sulgetakse üldse. Hea värske näide on see kus nüüd uued maaameti arofotod on kunstlikult tehtud mingi udune plöga.
On ainult aja küsimus kui äriregister pannakse piirangute taha või kas või see sama karistusregister või ametlikudteadaanded piiratakse ära.
Mallukas on suunamudija, kelle jaoks on “pildis olemine” elulise tähtsusega. Reklaam tahab müümist ja jälgijatelt raha kogumist. Emotsioonide üles kütmine on hea viis tähelepanu saamiseks.
Usun, et emotsionaalselt küpsed inimesed on sinu kirjutatuga nõus ning lehe olemus/vajadus võtab kulmu kratsima. Tema loodud lehel ei paljastata kedagi. See info on juba avalik ja ringkonniti teada. Enamus tööandjad teevad taustauuringuid ning sellist häbi on Eesti mastaabis pea võimatu maha pesta. Kõik teavad kõiki ja see läbi toimib ka väga tugevalt sotsiaalne lintšimine. Selleks pole vaja isegi süüdi mõistvat otsust, vaid piisab ka piisavalt tugevatest kõlakatest, et sääraste värdjate maailm kokku variseks. (Jah, on erandeid, aga ma ei räägi praegu nendest.)
Malluka vist usubki, et see on mingisugune suur “pedo expose” või et ta teeb “gods worki”. Lapsevanemana tekitabki antud teema raevu ja kipud nõustuma, kuid kainemõistusega läbimõeldes ei pruugi see tõsi olla.
Väga tore on siit vahel mõistuse häält kuulda, mitte tühja emotsiooni. Üsna samad mõtted.
Jah. Tegelikult sellest saidist mingit sisulist kasu polegi. Kui sul on mõne inimese osas kahtlused saad tema nime järgi lihtsalt kohtulahendeid otsida ja sul on pilt selge, see on pealegi palju kiirem kui hakata kuskilt sellisest omaalgatuslikust registrist otsima. See sait ongi tehtud vaid odava populaarsuse kogumiseks, kuigi üritatakse jätta mulje et tegu on maailmapäästmisega. Selleks peab ikka pisut peast soe olema et uskuda et too suunamudija Mallukas midagi lihtsalt heast südamest teeks.
Sul on õigus. Lihtsalt nii ongi.
Mallukas on tähelepanuhoor ja proovib pildis olla.
Tõsi, värdjad peaks olema presenteeritud, aga selleks on vaja kõigepealt kindlalt teada, et tegelane ongi retsidiivne ja parandamatu värd. See leht seda küll erapooletult ei võimalda.