Hugo Rait Mei: tra gli studenti si diffonde un pericoloso anticapitalismo

Heaoluühiskond ongi kasvulavaks igasugu lollustele. Meil on väga pikalt üsna hea elu olnud ja need noored kapikommunistid ei tea päris raskustest tegelikult midagi

>See artikkel on ajendatud minu hiljutisest kogemusest ühel Tartu Ülikooli majanduskursusel, kus üliõpilased pidid tegema rühmades ettekandeid enda poolt vabalt valitud majandusteemadel.

>Mulle šokeerivalt oli valdava enamiku ettekannete sisuks neomarksismist läbi imbunud tarbimisvastane roheideoloogia. Kust on pärit see süvitsi juurdunud plaanimajanduse pooldamine ning kapitalismivastasus põlvkonnas, kes on üles kasvanud ajastul, mil vaba turg on pakkunud neile enneolematut heaolu? Miks on majanduskasvu laitvast “tasaarengust” saanud uus dogma, **samal ajal kui klassikaline kasvule orienteeritud majanduskäsitlus on kuulutatud saatanast olevaks?**

Irooniline, sest alles oli teema kus jaurati liiga väikse majanduskasvu protsendi üle 😃
Toreon, tundub, et Tartu Ülikooli majanduskursusel leidub grupp üliõpilasi kes oleks valmis majanduskasvu tähtsuse osas sinuga debatti pidama.

Argument pole selles, et mida need noored teeks kui nad riiki juhiks.

On hoopis see, et keda need noored valimistel valivad ja kui palju pöördumatut kahju nad saavad sellega teha.

Loos endas on mõned täiesti adekvaatsed mõtted, aga ka hulk valearusaami ning õlgmehikeste peksmist, kõik üle valatud “Olen paar aastat bakas käinud ja tean seega kõigest kõike” suhtumisega. Lisaks vandenõuteooriaid ning veidi spetsiifilisi koeravilesid, nii et ma täitsa aiman mis juutuubereid vaadatud on.

Enshittificationi adumiseks ning selle reaalajas lahtirullumise omal nahal nägemiseks peab olema täiskasvanuna elatud aastaid rohkem kui kirjatüki kirjutanud noorel eluaastaid. Ma mäletan veel aega, kui Doc Martensid olid head saapad … Isegi kui ressursid kõrvale jätta, siis praegune süsteem viib üsna paratamatult selleni, et tarbijale pakutakse lõpuks ikka sitta. Kui kulud peavad olema võimalikult madalal ja šeerholderite kasum alati kasvama ning earnings calli ajal peab aktsia rallima, siis on ainus tulemus see, et “Toote kvaliteedi tõstmiseks ning maitseelamuse parendamiseks vähendamise teie šokolaadis kakao hulka!”

Minul on köögis pliidi peal malmpannid ning nendega mind maetakse. Majandust minu pannid ei kasvata, SKP püsib paigal, keegi kasumit ei teeni, sest ma ei osta iga aasta uut sitta panni, mis mulle teflonihelbeid vms suhu poetab, vaid olen 15+ aastat kasutanud samu panne. Ja selline suhtumine on mul kõigesse. Kiirmoodi ei tarbi, riideid kannan, kuni need kõlbavad, vajadusel nõelun natuke. Ma saan aru, et see teeb minust neomarksistliku värdja, aga mis teha.

Loomulikult on pannid siinkohal tõene, aga antud juhul sümboolne näide märksa laiema ellusuhtumise kohta.

Terve ja eluterve majandus ning “majanduskasv ükskõik millise hinnaga ja väga kiiresti ning üksnes järgmise kvartali tulemusi silmas pidades, fuck everything else” on kaks erinevat asja. Iga aasta ei pea ostma uut telefoni, autot ega tellima Temust tonnide kaupa sitta, mis kuhjub riiulitele. Meile aga üritatakse serveerida asja nii, et justkui kaks äärmust olekski: hullunud ostlemine ja tarbimine, majanduskasv kui eesmärk omaette ning “kommunism”.

On ka täiesti võimalik, et vaba turumajandus eksisteerib kõrvuti mõõdukuse ning teadliku tarbimisega. Ehk siis eluterve konkurents on näiteks viinud selleni, et meie külmkapid on vaiksemad ja säästlikumad kui 30 aastat tagasi, aga see ei tähenda, et me peaks tolereerima ja heaks kiitma nüüd ka seda, et nad üritavad reklaame külmkappide peale panna või et tasahilju hakatakse kvaliteeti vähendama, et külmkapid ikka katki ka läheks ning saaks uusi müüa inimestele asja eest teist taga.

Me ei pea heaks kiitma lõputult süsteemi, kus näiteks kortermaju ehitatakse ning seejuures need seisavad lihtsalt aastaid tühjana, et nende kui kinnisvara väärtus ikka kasvaks ja üürnikud sees ei rikuks vara väärtust. See on iseenesest õigete põhimõtete väärastumine ja ajas moondumine.