La lezione completa è stata pubblicata da YouTube qualche settimana fa con questo titolo video, "I problemi mentali tra i giovani sono una piaga della nuova era."

    C’erano anche tristi statistiche sull’argomento:

    Ogni giorno arrivano al centro di salute mentale 2-3 bambini con tentativi di suicidio.

    I disturbi mentali non sono più un problema delle singole famiglie. È diventato un problema sociale.

    E forse non è qui la domanda più scomoda: “Cosa c’è che non va nei giovani?”

    Soltanto:

    “Che tipo di ambiente abbiamo creato per i bambini?”

    I problemi di salute mentale di solito non si sviluppano da un giorno all’altro. Lo sviluppo di un bambino è condizionato dal senso di sicurezza in casa, dalle relazioni con adulti e coetanei, dal senso di appartenenza, dallo stress cronico e dall’ambiente in cui vive quotidianamente.

    Un bambino che cresce in costante tensione, conflitto o paura non sta solo imparando a esplorare il mondo impara a sopravvivere.

    Lo stress a lungo termine può successivamente manifestarsi come ansia, ritiro, impulsività, difficoltà di concentrazione o sintomi depressivi.

    È anche importante capire che i sintomi possono essere simili per problemi diversi. Ad esempio, può essere così trauma l’unghia AT influenzano l’attenzione, la regolazione delle emozioni e la tolleranza allo stress. Ciò non significa che l’uno porti all’altro, ma che oltre alla diagnosi non si deve trascurare l’ambiente di vita e le esperienze del giovane.

    Allo stesso tempo, anche molti adulti sono emotivamente sopraffatti.

    I genitori sono stanchi, sotto pressione finanziaria e spesso senza una vera rete di sostegno. Le famiglie non funzionano più come comunità come una volta e molte crescono i figli in situazioni in cui loro stessi mancano di riposo, aiuto o sostegno emotivo.

    Una persona costantemente stressata potrebbe non diventare negligente, ma potrebbe diventare emotivamente indisponibile per i bambini.

    Onestamente vale la pena parlare anche del carico scolastico.

    Quando un ragazzo di 14 anni trascorre tutto il giorno a scuola, poi va ad esercitarsi e studia fino a tarda notte, non dovrebbe sorprenderci che alcuni giovani soffrano di stress cronico, ansia o burnout.

    Vale anche la pena considerare se la nostra comprensione del “carico di lavoro adeguato all’età” è ancora ragionevole se i nostri figli hanno successo accademico, ma allo stesso tempo sono sempre più infelici.

    I bambini non imparano solo da ciò che viene loro detto. Imparano anche osservando:

    • come vengono risolti i conflitti,

    • come affrontare lo stress

    • come parlare di debolezze e insicurezze,

    • come vengono trattate le altre persone.

    Quando la società normalizza l’umiliazione, l’aggressività, le dipendenze e l’immaturità emotiva, questi modelli di comportamento non appaiono dal nulla nei bambini.

    I modelli di comportamento che creano dipendenza spesso si sviluppano già nella prima adolescenza: alcol, droghe, uso eccessivo di Internet, dipendenza dalla pornografia o dai giochi, alimentazione compulsiva o altri modi per alleviare lo stress emotivo. Si tratta spesso di meccanismi di coping appresi per far fronte all’ansia, alla solitudine o alla tensione interna.

    Inoltre, il suicidio di solito non è il risultato di una dura giornata. Spesso questa è l’ultima goccia per sovraccarico a lungo termine, disperazione e solitudine emotiva.

    Forse la consapevolezza più scomoda è che la crisi della salute mentale giovanile non riguarda solo i giovani. Questo è un riflesso molto diretto dello stato emotivo della nostra società nel suo complesso.

    https://i.redd.it/vhx5l0v0rj0h1.jpeg

    di EstablishmentEqual23

    Share.

    7 commenti

    1. Sad_Thought_4642 on

      Noo, tõstke käsi, kellel on kõik need mainitud sümptomid!

    2. karvajaan on

      nägin notificationil postituse pealkirja ning tuli tahtmine pikk paragraaf kirjutada kuid aitäh et seletasid antud teema ilusti lahti

    3. Purple-Lake-732 on

      Koolis käimine on tõesti hullem kui tööl käimine, oled seal oma pea 8h tundi ja siis võtad kodutööd õhtuks kaasa + nädalavahetused (!). Lisaks kõik need meeldivad võimupiiramatud õpetajad kes valitsevad klassiruumi ja päevikut nagu idamaised sultanid – sattud õpilasena ebasoosingusse, tähendab: hakkad vältima, ei taha enam kooli minna, tekib aine vastu ebasümpaatia jne.  Ma nüüd ei ütle, et keskmine töökoht on mingi naudingutega jäätisebaar, aga töökohta on võimalik vahetada kui ikka üldse ei sobi. 

    4. Liba_Tuvi_4K on

      Siinkohal on oluline mainida, et see on globaalne trend, mitte Eesti eripära.

      Selles on süüdi ärakamminud techbrod, kes on loonud meid juurviljastavad algoritmid sisu tarbimiseks-loomiseks ja teisalt valitsused, kes pole suutnud selle pidurdamiseks piisavalt samme astuda. Muidugi ka vanemad ise, kes lastele nutiseadmed mõned aastad peale sündimist pihku pistavad, sest siis on laps “off”.

      See läheb ainult hullemaks. Moodsad lobarobotid saavad olema katastroofilise mõjuga meie kõigi vaimsele heaolule, õigemini juba on.

      Suurem osa tech sektorist keskendub täna pasa loomisele, mille ainus eesmärk on rohkem inimesi mõnest rakendusest sõltuvaks teha, et siis hiljem sinna vahele müüa reklaami kõigele sellele, mida meil vaja pole.

      Edu seisneb üha vähem oskustes ja teadmistes, üha rohkem kloun olemises. Tänased noored on suuresti üles kasvanud kloune jälgides ja järgides – kõik need sisuloojad ja suunamudimised, kus ainus valuuta on järgijad.

      See ei olegi mõistuspärane maailm enam. Idiocracy ongi kohal. South Park on päris. Kuidas siin saakski vaimne tervis korras olla?

      Ma ei tea, kas just sõda on vaja, aga midagi on vaja küll.

    5. Boris_Willbe_Boris on

      Tähtis on aru saada, et ATH ei ole haigus või “vaimne raskus”. Jaa, tänapäeva maailm elab neurotüüpiliste reeglite järgi, aga see ei tähenda, et neid peab ilmtingimata jälgima.

      (Nt, kui sul on ATH, oluline on, et töö oleks piisavalt stressi- ja vaheldusrikas, ning monotoonne nüri töö sellisele inimesele ei sobiks. Sama ka selle ettekujutusega, justkui kodu peaks alati olema ideaalselt, jutuubilikult korras – ei pea, te olete ise loonud endale sellise tobeda reegli).

      Isegi sümptomites on teatud vastuolu – keskendumisraskused ja samas hüperfookus. See on sellepärast, et muidugi raske on keskenduda millelegi igavale või sellisele, mis ei tundu vajalik, ning huvitav tegevus vastupidi motiveerib, tekitab üle keskmise keskendumist (ja see on ATH puhul suur eelis, me oskame töötada väsimatult palju kauem kui neurotüüpilised, olles sellele 100% keskendunud). Tekib õigustatud küsimus – kui miski on igav või ebavajalik, miks peab üldse sellele keskenduma?

      Nõuda, et ATH-inimene võtaks kindlasti ATH-ravimeid, et olla neurotüüpilistele rohkem meele järgi, on umbes sama, kui sul oleks aju operatsioonisüsteemiks Windows ja minul Mac (või vastupidi) ning sa tahaks, et minul oleks installeeritud ka mingi pätch, mis lubaks käivitada minu süsteemis sinu süsteemile mõeldud programme. Saab küll, aga milleks?

      Kuidagi kurb on näha, kui ATH-d visatakse vaimsete haigustega samasse patta.

    6. beautybalancesheet on

      Mulle tundub see pidevalt hirmus elamine olulise punktina. Internet ja kogu maailma negatiivsed uudised ja õudused on pidevalt kõigi silme ees. Alates pandeemiast on aina hullemaks läinud.

    Leave A Reply