ANDRES KAARMANN: Madison ha due opzioni per il futuro. La madrepatria sarà comunque messa sotto pressione

Eesti poliitmaastiku rahvuskonservatiivses servas on praegu väga huvitav aeg, suure tõenäosusega astub EKRE ja Isamaa kõrval areenile kolmas erakond, käilakujuks Jaak Madison, kirjutab Andres Kaarmann, Parempoolsete juhatuse liige.

EKRE tänavune tugevam aadrilaskmine pole mitte niivõrd ootamatu uudis, kuivõrd selle partei senise kursi vältimatu tulemus. Teisitimõtlejate väljaviskamist on seal viljeldud juba ammu, esimeseks näiteks võib tuua EKRE toonase Saaremaa piirkonna juhi Maria Kaljuste, kes sai parteist priiks 2017. aastal.

Toonased etteheited Kaljustele ja Helmede selgitused kõlavad praegustega – mõistagi – äravahetamiseni sarnaselt. Väljavisatut süüdistati toonagi parteile süsteemses mainekahju põhjustamises, erakonna avalikus kritiseerimises. Sama saatus tabas hiljem veel paari parteilast. Ehk et suund on sama, küsimus on lahkujate ja väljavisatute esinduslikus avalikus kuvandis ja hulgas, ei muus.

# EKRE on Eesti AfD

Nüüdse sammuga on EKRE end igatahes positsioneerinud Eesti AfDna, Saksamaa populistiliku, Kremli-meelse parteina, kelle selja taga seisavad ka päris pöörased vandenõuteoreetikud. See tähendab laias plaanis, et poliitika kujundamises ei soovi EKRE praeguste juhtide käe all kaasa lüüa, erakonda tuleb pidada eeskätt vahendiks, mis tagab Helmete perekonna ja lähikondsete riigikokku pääsemise.

Kindlasti säilitab partei oma räuskleva maneeri toel mingil tasemel valijate toetuse, kui kauaks seda jätkub, on muidugi iseküsimus. Millal saavad valijad aru, et erakonna asemel valisid nad hoopis perekonda? Kas see EKRE tuumikvalijale üldse muret valmistabki? Kui EKREst lahkulööjad otsustavad ja suudavad uue poliitilise jõu luua, siis tekiks konkurents just poliitilises räusklemises, mitte maailmavaates.

EKREst lahkunud ja välja visatud poliitikute saatus on aga mõnevõrra huvitavam, kui varasemate väljaheidetute oma: on ju tegemist riigikogu liikmetega ja teiste ühiskonnas tuntud inimestega. Kõige kõlavam nimi on neist muidugi eurosaadik Jaak Madison. Jämedalt öeldes on Madisonil praegu kaks võimalust: kas teha uus partei või liituda mõne olemasoleva erakonnaga.

# Madisoni võimalused

Esimene võimalus on küll päris keeruline, aga kindlasti teostatav – Madison on küll häältemagnet ja EKRE toetajate seas tuntud ja armastatud isik, kuid partei loomine on pikem ning aega ja raha nõudev protsess. Küllap suudaks ta enda ümber koondada ka Isamaa üha segasemaks muutunud maailmavaates ja sihitus hulpimises pettunud valijaid, kes tahaksid midagi konkreetsemat ja selgemat, kui kõigile meeldida prooviv Urmas Reinsalu pakkuda suudab.

Või teistpidi – äkki tahaksid hiljutised EKRE-lased hoopis hetkel populaarsust nautiva Isamaa vihmavarju alt peavarju otsida? Pole muidugi ka selge, kui allaneelatav on padukonservatiividele võimalus endiste keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatidega ühe laua taga istuda. Siin tekib raskeid ja keerulisi valikuid ka parteijuht Reinsalule, kes avasüli võtaks kõik vastu, kuid targa inimesena saab aru, et üha laieneva «loomaaia» haldamine muutub üha keerulisemaks.

Kui ühekorraga astuvad erakonda näiteks kakssada endist ekrelast, teiste seas ka riigikogu liikmed ja muud ambitsioonikad poliitikud, keerab see ju Isamaa sisemiste leeride jõuvahekorrad paigast ära. Kas mäng on sellist riski väärt? Kindlasti oleks Isamaa huvitatud paarist-kolmest liikmest, näiteks Henn Põlluaasale on nad kuuldavasti juba ettepaneku teinud, aga suurem rühm võiks juba probleeme tekitada.

Jaak Madisoni uus erakond viiks kindlasti hääli nii EKRE-lt kui Isamaalt, võttes viimaselt suure vaevaga saavutatud populaarseima partei positsiooni. Kas Madisoni erakond tooks aga Eesti poliitikasse ka mingi uue kvaliteedi, uue suuna? Seda on raske öelda, kuivõrd ei Madison ega ka Põlluaas ei ole varem oma isikliku arvamuse omamisega eriti vaeva näinud, meil ei ole võimalik kindlaks teha, mil määral ja kuidas täpsemalt nende vaated EKRE omadest erinevad. Mõlemad on tugevad parlamendipoliitikud, kuid nende võimekus poliitikat kujundada ja organisatsiooni ehitada on pigem küsitav.

Ma isiklikult ei usu, et tekib areenile kolmas erakond, kui võib arvata, et EKRE üldse kaob kas täiesti pildist või muutub nii nõrgaks, et ei ole enam arvestatav konkurents teistele konservatiivsetele erakondadele. Ma ei kujuta ette, kuidas tõsta üles erakonda, mis võiks olla demokraatliku riigi eesotsas, kui ei suudeta isegi erakonnasiseselt demokraatlik olla. Tugev pretsedent on loodud.

Tuleb uus erakond nimega Eesti Rahvuskongress