VIKTORIA LADÍNSKAJA-KUBITS Dove va l’elettore di lingua russa?

**Kuigi Eesti poliitikud rõhutavad tihti, et nemad oma valijaid erikastidesse ei mõtle, kujuneb enne valimisi siiski üsna klassikaliseks poliitvaatlejate küsimuseks: aga mis saab venekeelsetest valijatest, kuhu antud üsna arvukas grupp liigub, keda nemad valivad? Euroopa Parlamendi valimised on selja taga, järgmised KOV-valimised toimuvad veidi enam kui aasta pärast – õige aeg prognoosida, mis trendid selles segmendis arenevad, kirjutab kolumnist Viktoria-Ladõnskaja Kubits.**

Alustuseks olgu öeldud, et minu poliitiline veendumus seisneb selles, et oma valijate rahvuse järgi jagamine on perspektiivitu ühiskonna kui terviku mõttes. Ja kuigi aastaid on poliitiline võte *divide et impera* ehk «jaga ja valitse» toonud poliitikutele hulga dividende, olgu näitena toodud Keskerakonna baasvalijad ja nende hoidmine klaaslae all või siis samale grupile vastandumine mitmete teiste erakondade poolt. Valimiskasti juures see töötas. Siiski näib täna, et ka poliitilise perspektiivi vaatevinklist on oma valijate rahvuse (või siis eri rahvusgruppidele sümpaatsete teemade) järgi jagamine eilne sõna. Eristada oma valijaid muidugi saab ja eristama peab, aga maailmavaateliselt või siis aktuaalsetele muredele lahenduste valikute järgi. Neile, kes ülal kirjeldatud mõtet toetavad, on rõõmustavaid uudiseid.

**Maailmavaateline valik**

Kunagi, Savisaare «kuldsel ajal», kui Lasnamäe oli tervikuna ristikheinaroheline, tundus lihtsalt ühe suure unistusena, et kohalik venekeelse taustaga valija ei mõtleks skaalal «meie erakond» *versus* «kõik teised». Üsna mitmeid aastaid tajuvad poliitikud aga uut trendi: kohaliku venekeelse taustaga elektoraadi valikud on mitmekesistunud, lähtepunktiks on muutunud maailmavaade, päevakajalised teemad laiemalt, poliitiline kontekst. Seda võib osaliselt tajuda statistika ja erakondade reitingute kaudu, aga võib panna tähele ka sotsiaalvõrgustikus vene keeles peetavate arutelude abil, kohalikus venekeelses meedias poliitilistel teemadel ilmuvate arvamuste järgi ning muu hulgas ka venekeelse taustaga poliitikute liikumiste järgi erakonnade vahel. Pilt on muutunud kirjuks. Ja see on väga positiivne trend. Maailmavaate või erakondade programmide ja loosungite abil valimine ongi eesmärk.

Kuid veelgi enam. See, mida statistika ei pruugi näidata: üsna arvestatav grupp eestivenelasi ei käsitle ega seosta end «venekeelse taustaga inimese» sildiga. Võib sellele teemale üldsegi mitte mõelda: riigikeel suus, eesti meedia silma ees, poliitiline valik vaba. Selline valija ei ole enam ei teemades, ei «ainult talle mõeldud meedias» ega ka oma emakeeles kinni. Isegi kui selline valija pole nähtav, pole aktiivne avalikus ruumis – tema valik on samas voolus koos kogu eesti ühiskonnas toimuvate väitlustega. Selline valija on poliitikutele kättesaadav, sõltumata erakonnast.

**Teemade valik**

Kirjeldatu tähendab omakorda, et ka erakonnad ei pea endale tingimata hankima «spetsiaalset vene nimega maskotti» just venekeelsete häälte püüdmiseks. Mitte nimi või taust, vaid teod ja mõtted toovad või vastupidi, ei too poliitikule valijaid. Olgu ta nimi Marina, Kristen, Kristina või Mihhail. Ka poliitilise programmi tõlkimist enamiku erakondade muust rahvusest valija enam ei küsi. Eriti, kui tõlgitud on mitte liiga spetsiifiline ja nüansirohke tekst, vaid lihtsalt loosung, nimi ja amet. Sest maailmavaateline valija mõistab tihti keelt, konteksti, komberuumi. Ta on püüdlik, ta on ühiskonnaga mõttevestluses.

Kas poliitiliste valikute mitmekesistumine on teoks saanud pikaajaliste ühiskonnas toimuvate protsesside tõttu, kas seda on eelkõige mõjutanud täiemahuline sõda, erakondade sees aset leidev diskussioon, Keskerakonna turbulents, Tallinna võimupööre – kõikidel faktoritel on oma mõju. Tulemused paistavad erakondade reitingutes, viimaste valimiste numbrites, aga ka viimases lõimumismonitooringus, mis rõhutab venekeelse kogukonna mittehomogeensust ühiskonnas olulistel teemadel.

Antud tõdemus mõjutab kohaliku venekeelse meedia valimiseelset teemade valikut, sest ei pea enam ammu «venekeelsetega» rääkima ainult «kodakonduse poliitikast», «venekeelsest haridusest», «keeleõppest». Need teemad andsid või kohe-kohe annavad oma koha teistele, kogu ühiskonda puudutavatele: julgeolek, tervishoid, haridus laiemalt, spetsiifilised KOV-teemad, muidugi majandus ja toimetulek.

[Täispikk tekst](https://paste.me/paste/aa22fac4-313b-42f9-45df-d8b65f40a055#6ac4623057f0fdb2362b0ea6a5fd6ec94eb977265c5da1f1c2933d8ed3209514)

Suur osa venekeelsetest valijatest võiks liikuda samasse kohta, kuhu läks raketiristleja Москва. Sorry not sorry.

Eesti keele kursustele, loodetavasti.

Ma siia emotsioonile tasakaaluks ütlen, et normaalsed venekeelsed valijad on jätkuvalt teretulnud meie ühiskonda, valima ja ühtlasi olema suurimaks liitlaseks liitma ka teisi kahtlevaid venekeelseid valijaid – kinnitama, et elu eestlasena on maailmas globaalselt ja üldse universumis mõõtmatult palju parem kui rihtida end olema Venemaa Föderatsiooni osa, kes on kaotanud oma tee ja tegeleb ainult 20 sajandi igandiks jäänud ideoloogiate ebaõnnestunud edasikandjana.

Russki Mir on surnud, ta oli laip juba sündides.