https://en.wikipedia.org/wiki/Demographics_of_Estonia#Ethnic_groups
Ad esempio, nel 1934 in Estonia vivevano 16mila tedeschi e 7,5mila svedesi. Sulla base dei 23 test di dati che gli estoni hanno pubblicato, in termini di DNA, è molto comune vedere DNA finlandese e qualche DNA svedese, ma nessuno di loro aveva DNA tedesco.
Qualcuno qui ha fatto questi test e ha scoperto che c’è anche una certa percentuale di DNA tedesco?
Kas baltisakslased oli geneetiliselt 19nda sajandi lõpuks sisuliselt eestlased?
byu/wind543 inEesti
di wind543
9 commenti
Esimese öö seaduse tõttu oleme me arvatavasti sakslased.
Eks nad ilmselt külatüdrukuid ahistasid, aga muidu olid kohalikud ikka untermench
Ei tea mina, ma pidasin ka end kunagi Soome Ugrilaseks, tuleb välja, et ültse balti ja saksa segu. Võrreldes sõpradega siis ma olen pigem erand, enamasti on natuke rohkem kas rootsi või nn soome juurt, või siis natuke saksa oma. Mul polnud väga mingit skandinaavia ega soome segu. Ütleme nii, et Lembitu oleks rahul, et mingi saks nüüd ainult Eesti keelt räägib ja Eestlaseks ennast nimetab.
Kas mitte ajaloolased ei ole arvamusel, et suur osa nn mõisnikke olid tegelikult kadakasakslased ehk eestlased, kes aja jooksul võtsid saksa keele üle? Ehk et 13. sajand tulid mõned sisse ja ülejäänud olid meie kohalikud ülikud, kes ka valitsema jäid?
Samuti tuleb arvestada, et Prussia elanikud olid ka vist balti päritolu ehk siis meiega geneetiliselt üsna sarnased?
> DNA poolest väga tavaline näha soomlast DNA-d ja omajagu ka rootslaste DNA-d, ometi aga pole neist mitte ühegis olnud sakslaste DNA-d
Suht: https://i.imgur.com/uzJQeGA.png
1. Baltisakslasi oli üliväike osa rahvastikust, kesk- ja uusaegsed linnad olid väga väiksed. Sakslasi oli tipphetkel 5% ligi. 1870 oli see tippaeg, kui sakslasi oli eestis 45k, seoses sakslaste sisserändega saksamaalt ja eestlaste saksastumisega. Sealt edasi hakkas langema arv, eestlased enam ei saksastunud nii palju ja sakslased pigem kolisid, kas saksamaale, kus oli majandusbuum või edasi Peterburi vm venemaale. sajandivahetuseks oli saksalasi 30k ja peale sõda veel poole vähem.
2. baltisakslased ei olnud geneetiliselt väga palju sakslased. Segu erinevatest rahvastest sakslastest, rootslastest, taanlastest, poolakatest jne kes siia sattunud olid ja saksastusid. Eesti, Liivi või Läti päritolu nähti väga ebasoovitavana, üritati maha vaikida. Aadliperekonnad otsisid Saksamaalt sarnase perekonnanimega ajaloolisi isikuid, kes oma esivanemaks kuulutada.
Eestlased on sakslased. Nii lihtne ongi.
kuigipalju mõjutab seda vast ka sakslaste välispoliitika enne maailmasõda, mis kõiki välissakslasi tagasi koju nõudis. enne vene okupatsiooni oli enamik saksa juurtega inimesed välja rännanud.
Testi teinud ei ole, aga sugupuud palju uurinud ja perekonnalooliste dokumentide alusel olen ma üsna tugevalt baltisakslaste järeltulija. Seega võtan sõna enda esivanemate ja teadmiste seisukohast.
Näib, et baltisakslaste suhtumine eestlastega integreerumisse sõltus peamiselt kahest faktorist – sakslaste arv nende elukoha piirkonnas ning baltisakslase kuuluvus selle rahvusrühma siseses hierarhias (kui seda võib nii nimetada). Väljapaistvamad, andekamad ja jõukamad inimesed pigem ei integreerunud. Lihtsamate ametite pidajatest baltisakslaste perekondades oli integreerumine enamasti mõne põlvkonna küsimus.
Minu enda viimane sakslasest esiema sündis aastal 1831. Ta isa oli oma isa poolt sakslane (esiisa saabus siia ratsaväelasena Kesk-Saksamaalt, et kaitsta mõisnike varandusi Põhjasõjas), ema poolt rootslane (pärit rannarootsi küladest Haapsalu lähedalt). Tema isa peres tegid mehed lihtsamaid töid (tislerid, köstrid, kasukategijad). Tolle esiema ema oli aga pea kõigi nimekamate baltisaksa perekondade (Uexküll, Buxhoeveden, Wrangel, Tiesenhausen, Vietinghoff jne) järeltulija. Nendest peredest valdav enamus jõudis siia kanti juba 13-14 sajandil, kuid veel 19 sajandiks polnud peaaegu keegi nende suguvõsade esindajatest eestlastega assimileerunud. Tundub, et seisus ei lasknud.
Minu lähimatest saksa sugulastest lahkusid paljud Eestist juba kohe peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918 aastal, kartes, et eestlased hakkavad neid taga kiusama. Suurem osa lahkus aga oktoobris 1939 Umsiedlungi käigus. Meid, kes me eestlastega assimileerusime ja siia jäime, on kogu sellest seltskonnast ehk umbes kolmandik või pisut vähem.
Kadakasakslusest nii palju, et see näib olevat rohkem mingite kindlate piirkondadega seotud teema. Enda uurimuslik kogemus ütleb, et kadakasakslust esines rohkem Tartumaal ja üldiselt Lõuna-Eestis. Põhja- ja Lääne-Eestis, kus minu esivanemad tegutsesid, esines seda mingil määral ka, aga mitte nii massiliselt.