Mihkel Kärmas: “Testimone oculare” fa incazzare assolutamente tutte le persone una volta all’anno | Rivista online Peegel

Üks näide meie kodanikest 🙂

“**Mainisid pidevaid pöördumisi toimetuse poole. Kas sind sõimatakse tihti või saadetakse pahaseid kirju?**

Mind sõimatakse mahlakalt umbes paar-kolm korda nädalas.

**Nädalas?**

Jah. Kusjuures enamasti mitte lugude eest, mis me oleme teinud, vaid nende eest, mis me oleme tegemata jätnud. Inimesed ei mõista, miks nende muredega ei tegeleta. Arvatakse, et omaenese valu on kõige suurem. Näiteks aastaid on helistanud üks pensionieas härra, kel on pooleli mingisugune töövaidlus. Puudutab kusagil kahte tuhandet eurot. Ühesõnaga mingisugune tööaja valesti arvestamine. Ja tal võibki selles asjas õigus olla.

Viimati, kui ta meid sõimas, oli meil kaalukausil lugu Ukrainas varastatud lastest ja vanadekodus tegutsevast seksuaalperverdist. Ja siis ma küsisin: „Kulla härra, kas te saate aru, ma mõistan teie valu, aga ehk pole see juhtum asi, mida lahendada üleriiklikus telesaates?” Seda enam, et ta on konkreetsest teemast rääkinud korra juba mingisuguses teises väljaandes. Ja ta ei mõista mind, ütleb, et ma olen kaabakas, süvariigi esindaja ning Kaja Kallas on mu kinni maksnud.

Inimesed sõltuvalt kuufaasist sõimavad meid väga erksalt ja mahlakalt. Aga telesaade, eriti veel üleriigilise auditooriumiga, ei ole koht igasuguse küsimuse lahendamiseks. Kui sa ei ole suutnud helistada kohalikku omavalitsusse, et küsida miks su tänaval lamp ei põle, siis seda ei pea tegema Mihkel Kärmas ja „Pealtnägija”.”