Infermieri scolastici: a causa del rifiuto della vaccinazione

See on veider teema. Kui mul esimene laps sündis, siis oli kuidagi palju vaktsiinivastasust internetis liikumas ja kui küsiti, et kas vaktsineerime, siis lõi (korraks) samamoodi hirm üle pea. Ma saan seetõttu päris hästi aru neist inimestest, kes uue hirmu tõttu ( oi, vaktsiinid on ohtlikud) unustavad vana hirmu ( haigused tapavad). See võib olla hetkeline hirm ja nõrkus. Koos selle emotsioonitulvaga ja hirmudega, mida võib lapse sünd põhjustada ( kuidas me hakkama saame jne) võib see olla inimestele liiast. Peaaegu oli mullegi.

Sellegipoolest on kõik mu lapsed vaktsineeritud. Sest terve mõistus ja haridus sai hirmust võitu.

Vaktsiinivastasust artiklid nagu see või kommentaarid nagu siia tulema saavad ( kaasa arvatud see postitus) ei murra. Kuna see on emotsionaalne põhjus, millest see tuleneb, siis ratsionaalsus seda ei võida. Võidab nende hirmude valideerimine, selgeks rääkimine jne. Tundub, et väga paljudel pole selleks ei aega ega emotsionaalset küpsust, meie kiires maailmas, paraku.

Mina süüdistan koroona vaktsiine. Mis alguses oli “Pane õlg alla muidu kõik sureme” taandus väga ruttu “tee nüüd neljas tõhustusdoos et 2 nädalat kergemini põdeda” peale. Igasugused kõrvalnähtudest rääkijad tembeldati uhhuudeks ja sellega põletati rahva usaldust arstide vastu nagu küünalt kahest otsast.

Vaktsiinivastaseid on olnud kogu aeg mõni protsent rahvaarvust aga kui see number on juba ~30% siis need pole enam mõned üksikud uhhuud vaid juba täiesti tavalised inimesed.

Evolutsioon on evolutsioon on evolutsioon.

Ehk õnnestub mõnesaja aasta jooksul kalduvus uhhuutamisele minema aretada….