Ci sono migliaia di giovani in Estonia che non imparano o lavorano. Viene ricevuta solo una manciata di aiuto.
Il numero di giovani non learning e che lavorano è aumentato l’anno scorso. Sebbene gli specialisti separati stiano affrontando il problema nei comuni, alcuni giovani rimangono ancora senza l’aiuto necessario.
Il 21enne Martin (nome cambiato) ha vissuto per tutta la vita adulta con i genitori. Sebbene possa lavorare attraverso un amico da aprile a ottobre, si siede a casa per il resto del tempo. “La maggior parte del lavoro nella mia zona è una specie di scrub di stoffa a Rimi e ai lavoratori ospedalieri. Infine, ho bisogno di un’istruzione corrispondente che non ho interesse ad acquisire. Ero anche quattro mesi del fondo di assicurazione di disoccupazione, ma non riesco a ottenere un vero aiuto”, ha detto.
…
—
Sei uno di questi giovani o ne conosci alcuni? Che succede? Parla della tua vita, gioie e preoccupazioni.
Mi sembra che fossi anche libero di essere uno di questi giovani, ancora ufficialmente registrato dopo la laurea in Estonia, nel seminterrato dei miei genitori, ma in realtà vivere all’estero. Mi chiedo se tali casi aggiungano alle statistiche?
Eestis on tuhandeid noori, kes ei õpi ega tööta. Abi võtab neist vastu ainult käputäis.
byu/euphoricscrewpine inEesti
di euphoricscrewpine
4 commenti
LÕPUKS meid märgatakse. Ülikool läbi. Tööd pole. Ma ei pannud end kuhugi kirja ja kedagi ei kottinud. Nüüd Töötukassas olen kohalpeal käinud ja natuke huvitav küll et seal on ainuke töötu 40+ mees, ma olin nagu ükssarvik. Mina olen ka hetkel töötukassas aga saan juba aru, et abi seal ei saa. Mul rahaliselt kiire pole ja tööga absoluutselt nad aidata ei saa.
Ega ausalt öeldes kui vanemad sind toetavad natukene siis mida sul kiiret kuhugi sitta kohta minna ka on. Elagi sellist ägedat elu. Ma kadestan seda “Martinit” natuke.
[Paste](https://i.imgur.com/0PYY7L6.jpeg)
Tean ühte. Ei saa väga aru, miks tööle ei lähe. CV keskuses tühja lappimine pole tööotsimine. Jaluta suvalisse tootmisettevõttesse, ja ütle et usin, käed-jalad otsas, pakkuge midagi. Juba kolmandas-neljandas tehakse proovipäev, kui mõistliku jutu ja olekuga oled. Suvaline firma, kus on vähemalt 40 töölist, ei põlga veel paari abikäsi.
Töötasin kunagi näiteks suuremas autolammutuses, kus oli verinoori. Väga lihtne töö oli näiteks lammutatud jupid üles pildistada, tuvastada (varuosa pealt OEM-number välja lugeda või kelleltki vanemalt-targemalt üle küsida) ja andmebaasi kanda. Isegi mingi 14-15 aastane töötas meil, ja üsnagi tublisti. Sai palka nagu kõik teised, oli pisut usinamgi. Kõrvalt nägi ka muid ameteid, ja õppis palju uusi asju. Käed tegi pisut tolmuseks-õliseks, aga siiski rohkem fotograafi ja andmesisestaja töö, millega saab igaüks hakkama. Mitte midagi, mida “autolammutus” lugedes kellelegi pähe oleks tulnud, onju.
Tööle tuleb sellises seisus minna raha pärast.
Seda minu arust need noored ei taju. Kui sulle laotakse ka tuhat euri peo peale kuu lõpus, elu muutub kohe, kapitaalselt. Süü vanemate ees kaob ära, saad osta riided selga ja tõuseb kohe enesehinnang, sest oled iseseisev. Ükskõik mis töö see esimene on. Isegi kui no selle palgaga ei julge veel Tallinnas korterit üürida ja päriselt pesast lennata. Tööd saab niikuinii teha kogu elu, ja leiab selle parema palga ja ameti varem või hiljem ka. Aga jalad on juba all, pangaarvel on midagi ja CV’sse töökogemust koguneb.
Kodus süvadepressioonis passides midagi ei paranegi.
Peale 9.klassi tahtsin teha koolist aasta pausi kuna oli palju kiusamist. Seda ei saanud muidugi ja läksin edasi kooli. Poolteist aastat hiljem läksin ise ära Tartusse kooli, 6 kuusele kursusele. Peale kursust asusin tööle alles aastaid hiljem 2022. 3 aastaga olen olnud tööl ja töötu mitmeid kordi kuna füüsiline ja vaimne tervis võimaldavad mul olla töökohas 6 kuud kuni aasta. Sain ka töövõimetoetust aga seda ei taheta enam anda väga. Varsti õnneks tõmban riigist uttu.
Esmalt peaks defineerima, kes on nn NEET-noor. Muidugi on selge, et statistika pole alati täpne ning osa nendest noortest tõenäoliselt ehitab parajasti oma firmat. Või töötab mustalt. Või elab üldse kuskil välismaal, töötab seal või ei tööta.
Statistikaamet defineerib nii:
>NEET-staatuses noorte määratlemiseks uuriti registritest kõigi 15–26-aastaste kohta, kas nad olid 2021. aasta IV kvartalis tööga hõivatud, õppisid, viibisid ajateenistuses, hooldekodus või vanglas, olid puudega või vähenenud töövõimega. Noored, kes ei kuulunud IV kvartali jooksul ühtegi nendest rühmadest, loeti NEET-staatuses olevaks.
Ehk siis kui ma õigesti aru saan, ei loeta artiklis toodud Neet-noorte arvu sisse noori, kes olid vangis, kaitseväes või diagnoositult tõsise vaimse tervise häirega, mistõttu neil on osaline või puuduv töövõim. Kui saan õigesti aru.
Seda eluviisi (sest kui on juba tõsine haigus, siis pole see pelgalt eluviis ja pole selle artikli teema) sponsoreerivad tavaliselt vanemad või kaugemad sugulased. Ehk siis elatakse kellegi teise töö arvel.
>Martin tõdes, et ka temaga üritas omavalitsuse noorte heaolu spetsialist ühendust võtta, kuid tulutult. „Noorte heaolu spetsialisti meili ma ignoreerisin, kuna ma ei olnud huvitatud nende pakkumisest. Ei tundnud, et oleks tarvis, kuna **rahaliselt probleeme mul pole,**“ sõnas ta.
Minu isiklik lemmik:
>Miina tunnistab, et on saanud küll noorte heaolu spetsialistidelt meile, kuid temagi on neid nagu Martin ignoreerinud. „Ma pole näinud eriti mõtet sellel, kuna mul on head sõbrad, kes toetavad. **Tunnen, et tööl käimine pole äkki päris minusugusele inimesele mõeldud**