C’è una crisi di droga in Estonia e non si vede alcuna fine.

Peamised opioidide tarvitajad on russid, seega las olla

Pole siiani keegi muhvigi teinud ja ei tee edaspidi ka. Vb siis kui teised Balti riigid raha loevad coffee shopide maksudest siis julgeb keegi sõna võtta.

Olen elus teadvalt vaid täpselt kaks korda näinud inimest, kes oli ilmselt narkojoobes. Mõlemal korral aeti kuradikesi õla pealt maha. Üks eestlase välimusega noormees, kes endal Vabaduse puiesteel riideid seljast kiskus, teine selgelt selline juba lõpuootel vene narkar.

Korduvalt olen aga neid KUULNUD, kui kortermajas elasin Tallinna kesklinnas. Ükski alkoholijoobes inimene minu teada ei jaksa kella kolmest viieni öösel lihtsalt täiest kõrist ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ karjuda.

Eks endale teadmata olen kindlasti mõne tarvitanuga kokku puutunud, aga ei, kindlasti pole neid regulaarseid tarvitajaid mu lähikonnas, st sõprade, lähisugulaste ja paremate tuttavate seas.

Kui Covidi ajal korterit üürisin, siis ühes kohas elas vastaskorteris minu loogika järgi (mis võis vale olla) kas narkopolitseinik või narkodiiler. Pigem politseinik. Asukoht oli ka selline…kesklinna serv, kus ilmselt seda äri oleks olnud mugav ajada või ka püüda. Keegi talle uksele koputamas ei käinud, aga ta ise tuli ja kadus ja tuli tagasi 95% kordadest pimedas, öösiti või talvistel nädalavahetustel ka õhtul. Mõnikord oli ära tunde, mõnikord vaid 15 minutit. Vahel 4-5x öö jooksul. Mina ei tea, kas ta päeval oli nähtamatu või oli nii maskeeritud, et ei olnud võimalik teda ära tunda. Või käiski seal ainult ööbimas peamiselt.

Tema riietumisviis oli väga kummaline. St ma polnud enne näinud meest, kes ühel päeval hilisõhtul trepil tuleb vastu milleski matkavarustuse laadses rõivas, järgmisel korral näen teda tulemas prillide ja portfelliga nagu mingi professor, siis 10 min pärast läheb välja, ise riides nagu parm, siis järgmisel päeval lakutud soenguga, parfüümilehvikuga, rätsepaülikonnas, siis järgmisel ööl kapuuts silmini ja mingi kole nahktagi ja püksitagumik põlveõndllas, siis tavalises kontorirõivas, siis mingites teksades, klotseri ja sõrmejämeduse kuldketiga. Ehk siis aegajalt vahetas ta rõivaid ja ka stiili kuskil mujal. Ta liikus maru kiiresti, sageli öösiti jooksis kuskile – ja nendel kordadel võttis koera kaasa. Saksa lambakoer. Ja siis tuli kahe-kolme tunni pärast tagasi. Koridoris käis ka nii, et polnud kuulda.

Muidu oli tal korteris haudvaikus. No sel kõik võis muidugi olla mingi hoopis lihtsam põhjus. Mul lihtsalt oli siis lisatöö öövahetustes, kodukontoris, ega muidu poleks märganud.

eto narkoman

> kas olete ise kogenud või oma lähiringkonnas kokku puutunud mingil kujul uimastite või nende tarbimisega?

Popsuvendi on aastate jooksul erinevates sõprusringkondades olnud palju, isegi väga palju, samas ei tunne vist kedagi, kes süstiks. Meenub ainult üks inimene, kelle kohta seda räägiti, aga pole kindel.

Kuidas suhtutakse uimastikriisi Eesti venekeelses kogukonnas?

Mis lahendused seal populaarsemad on?

Mida võiks teha riik?

Mida võiks teha inimesed ise?