Vorrei capire più precisamente come sia il prezzo della borsa dell’elettricità. Al momento, capisco che il prezzo finale è in qualche modo determinato dall’offerente più costoso? Non è contrario alla logica del mercato?
I pacchetti a prezzo fisso non sembrano molto ragionevoli, perché la società energetica assume essenzialmente il rischio e qualcuno deve pagarlo. È un coltello come l’acquisto di un biglietto della lotteria, contribuendo a un altro disordine globale o regionale che aumenterebbe il prezzo dell’elettricità.
Chiedo, perché oggi la notizia è stata che entra nel mercato al dettaglio e solo i pacchetti di borsa. Ho iniziato a confrontare Elektrihind.ee In cima e sono andato a Rabbithole, in Svizzera, come si è davvero rivelato il prezzo …
ELI5: kuidas elektri börsihind tegelikult kujuneb?
byu/jassjulius inEesti
di jassjulius
4 commenti
Minu meelest sama küsimusega saad kohe vastuse ka.
https://youtu.be/FZoIRogAzmM
https://elering.ee/kkk
Mitte kõige kallim pakkuja, vaid kõige kallim pakkuja, kellelt ostetakse 🙂
Põhimõtteliselt reastatakse kõik pakkujad odavamast kallimani ja hakatakse järjest ostma niipalju, kui neil pakkuda on. Kõige viimase järgi, kellelt ostma peab, et nõudlus kaetud saaks, võetakse hind ja makstakse seda kõigile, kellelt ostetakse.
See lahendus annab ühelt poolt tootjatele motivatsiooni hinda võimalikult madala hoida (et nad satuksid ostujärjekorras ettepoole, kui pakkumine on suurem kui nõudlus) aga samas jätab motivatsiooni siiski energiat turule pakkuda, kui nende hind on kõrgem kui teistel pakkujatel (et ei tekiks situatsioon, kus energiat jääb puudu).
See on tegelikult selliste “ühise anuma” ressursside puhul tüüpiline börsilahendus.
See küsimus on mõneti keerulisem kui sa ilmselt aimad. Suures plaanis võib elektrituru jagada kaheks. Esiteks elektri hulgiturg (elektribörs) ja jaeturg (see kui sa elektrimüüjaga lepingu sõlmid). Seegi jaotus on tinglik, aga ma arvan et piisavalt kasulik, et sedasi vaadata.
Elektribörs on koht, kus elektrituruosalised nagu elektritootjad, elektrimüüjad, aga ka elektritarbijad võivad (aga ei pea) elektrit osta ja müüa. Eestis tegutseb üks elektribörs Nord Pool. Kusjuures sa võid minna ja konkurendi teha kui soovid. Nord Poolil on omad reeglid (nii seadustest kui nende endi otsusest tulenevalt). Lihtsustatult kujuneb börsil elektrihind selliselt, et turuosalised esitavad eelmisel päeval iga järgmise päeva tunni kohta selle millise hinnaga nad on nõus millist kogust elektrit ostma või müüma. Ehk iga osapool esitab oma hinnakõverad, Nord Pool agregeerib need hinnakurvid (liidab kokku) ning kõrvutab pakkumiskõverat nõudluskõveraga (igal tunnil). Nende kahe kõvera lõikumiskoht ongi siis selle tunni hind.
Tulemuseks on siis see, et kõik turule saanud tootjad saavad elektrit müüa vastavalt kõrgeima hinnaga turule pääsenud tootja hinna järgi ja kõik ostjad saavad elektrit osta vastavalt kõige madalama hinnaga turule pääsenud ostja hinna järgi (need on üks ja see sama).
Eratarbijad ja ka ülivaldav enamus äritarbijaid ei osta elektrit otse börsilt vaid läbi vahendaja ehk elektrimüüja. See on siis see teine ehk jaeturg. Elektrimüüjad ostavad elektrit elektribörsilt (või otse tootjalt) ning müüvad seda lõpptarbijatele, nende ülesandeks on ka kas ise või läbi mõne bilansihalduri tagada, et nad ka reaalselt nii palju elektrit igal hetkel tarbiksid kui nad eelmisel päeval ostsid. Kui tekivad erinevused, siis selle eest tuleb maksta (kas osta juurde või müüa odavalt kellelegi maga), selleks on eraldi päevasisene turg aga ka Eleringi poolt kureeritud bilansienergia turg.
Kuivõrd elektrimüüja ei saa garanteerida, et sina kui elektri lõpptarbija kellega ta on lepingu sõlminud, tarbiks täpselt nii palju elektrit igal hetkel kui ta prognoosis, tekivad tal kindlasti täiendavad kulud lisaks elektribörsilt ostetud elektri ostukulule. Samuti soovib ta maksta oma töötajatele palka, katta enda tegevuskulud ja eelduslikult teenida ka mingit kasumit. Seega kui sina ostad elektrimüüjalt vastavalt lepingule börsihinnaga elektrit, siis lisandub sinna mingi tasu. Kas marginaal tarbitud mahult või kuutasu. Elektrimüüjad konkureerivad jaeturul omavahel justnimelt nende marginaalide ja kuutasudega. Kes suudab oma klientide tarbimist paremini prognoosida (või ka juhtida), saab tänu väiksemale kulule pakkuda ka madalamat marginaali.
Fikseeritud hinnaga elektrilepingu puhul võtab elektrimüüja riski elektribörsi hinna muutuse eest endale (ja võtab selle riski ära elektri lõpptarbijalt ehk enda kliendilt). See on olemuslikult kindlustusteenus. Ning üldiselt, pikaajaliselt, on ainumõeldav, et riski võtja tahab selle eest ka kompensatsiooni. See kompensatsioon peaks väljenduma fikseeritud hinna tasemes (ja ka kuutasudes). Jällegi, elektrimüüjad konkureerivad selles omavahel. Kes saab paremini hakkama oma kulude madalal tasemel fikseerimisega ja tarbija tarbimiskäitumise prognoosimisega, suudab pakkuda madalamat hinda ja teenida suuremat kasumit.
Elektrivõrgus peab olema kogu aeg tarbimise ja toodangu tasakaal. Kui toodangut liiga palju, siis saab küll lisada akumuleerivaid tarbijaid (akud, pumphoidlad jne), aga kunagi ei tohi võrku anda rohkem elektrit kui ära tarbitakse, ega vähem. Tegelikult võrguoperaator (Elering) hoiab seda tasakaalu mikrosekundilise täpsusega ja sujuvalt ütleb tootjatele kogu aeg: nüüd anna juurde, nüüd tõmba tagasi. Iga tootja on kohustatud Eleringi käske täita ja toota (anda võrku) täpselt nii palju elektrit kui Elering võtab vastu.
Ehk siis iga päeva ja tunni kohta börs ennustab, mitu kilovatt-tundi tarbijatel umbes vaja läheb. Börsi ja võrguoperaatori huvides on leida see punkt, kus võrku antakse piisavalt elektrit, aga mitte liiga palju. Selleks et õiget elektrihulga saavutada, on börsil pmst kolm varianti:
1) Ostukorv: Iga tootja pakub oma hinda ja kui palju kilovatt-tunde ta saab anda, börs paneb sellest kokku nimekirja odavamast kallimani, ja teeb paketi, et täita ära kogu tarbimine kõige odavamate kilovatt-tundidega. Tulemus: tootja ei tea kunagi viimase hetkeni (tund ette), kui palju või kas temalt üldse! midagi ostetakse või mitte. Võib olla nii et ta peab oma masinad seisma panema või võrgust lahti ühendada, ja see on õudsalt kulukas ja ohtlik.
2) Vähempakkumine: Iga tootja pakub oma hinda, börs võtab kõige madalama pakkumise ja ütleb teistele: Nii, see on turuhind, seda ma maksan kõigile, keegi sellest rohkem ei saa, nagu Rimi põllumeestega. Tulemus 2.1: teised tarnijad saadavad börsi metsa ja lülituvad masinad välja, kõige odavam tarnija ei suuda pakkuda nii palju elektrit kui on võrgul vaja, võrk läheb maha. Tulemus 2.2: palju tarnijad töötavad alla omahinda, masinad kuluvad, investeeringuid pole, kõik on halb.
3) Enampakkumine: Iga tootja pakub *minimaalset* hinda, millega ta on nõus müüa *maksimaalset* kogust elektrit, mille kohta tal on börsiga leping. Börs tõstab järg-järgult hinda, kuni seda võtab vastu piisavalt tarnijat et katta ära kogu tarbimine. Iga tarnija saab teada ette, kas temalt sellel perioodil ostetakse midagi või mitte. Iga tarnija kes võttis pakkumise vastu on rõõmus, sest ta saab vähemalt nii palju raha kui ta tahtis, äkki ka rohkem. Need tüübid kel on odav ja pidev elekter – päike, tuul, hüdro – saavad otsustada, kas nad lasevad elektrit võrku võileivahinnaga või suunavad akudesse et hiljem kallimalt müüa, või kui akusid pole, siis vahel lausa maksavad tarbijale peale, et ta seda elektrit ära tarbiks, sest see on odavam kui masina kinnipanemise kulu. Need tüübid kel on kallis aga lihtsasti hallatav elekter – soojusjaam, kus lihtsalt keerad kraani kinni ja turbiin peatub – istuvad ja ootavad kalleid tunde. Kõik on enam-vähem rahul, odava energia tootjad investeerivad akudesse, kalli energia tootjad ei tooda heitmeid kus pole vaja, keskmine turuhind üle aja läheb odavamaks.