
Sono "M"ho più di 40 anni. Dedicandomi completamente alla mia famiglia dall’età di 18 anni, ho notato che ero completamente emarginato dalla società e rimasto indietro nella vita. Tutta la vita lavoro-casa-famiglia. Non sono andato da nessuna parte, non ho comprato niente per me, non mi interessava niente, l’importante era che la famiglia stesse bene. Ora i bambini sono cresciuti, la moglie, avendo esaurito tutte le risorse possibili, ha detto che era annoiata da lui e ha divorziato da me. La prima volta che ho preso il mio "dal giardino" alza la testa e guardati intorno. Ciò che ho visto mi ha scioccato. Ero dietro la tecnologia, la moda e la vita. Ho dimenticato come comunicare con le persone al di fuori del lavoro. Non ho amici, né hobby e non so da dove cominciare per cambiare. Il mio guardaroba è a metà strada. Mi sento come se fossi in una macchina del tempo che mi ha portato avanti di circa 20 anni senza spiegare veramente dove sono finito. Ritiro completo dalla società. Shock, congelamento, banale ignoranza su dove andare, come e con chi parlare. Le persone che hanno vissuto un’esperienza simile sono pregate di condividere (magari tramite messaggi privati) come avete affrontato la situazione, come vi siete adattati e, soprattutto, da dove avete iniziato? Gli psicoterapeuti ti hanno aiutato o hai fatto tu stesso? L’alcol mi aiuta adesso. Ma capisco che fa più male che bene.
https://i.redd.it/t6tpijntx40g1.jpeg
di Moonlite_Bunny_Ranch
3 commenti
Tekst kõlab nagu nõrk tõlge. Ei ühildu korralikult. Masintõlge? AI?
Aga kui küsimus on siiski siiras, siis: võta rahulikult ja tee oma rutiinis muutusi. Mine reisile. Tee sporti. Hakka näiteks jooksma või jõusaalis või ujumas käima. Suhtle inimestega. Päris elus inimestega. Kasvõi kõrtsis, aga soovitavalt ka väljaspool seda. Leia endale mingi hobi, miski, mis sind huvitab – ka sellelt pinnalt saab suhelda. Psühholoogi võid ka proovida. Mood unusta ära, see pole oluline.
Alkohol on absoluutselt viimane asi mida siis tarvitada. Tuim olla on muidugi ilmselt hea sellisel puhul, aga kui harjutad end oma probleemidega silmitsi olema ise tuim olles, siis ei saa sa sellest enam kergesti välja. Inimestega suhtlemine muutub keeruliseks. Pigem oleks vaja just treenida oma sotsiaalseid oskusi. Tulla välja oma mugavustsoonist öelda on lihtne, teha seda on raske. Aga eks selles vanuses ongi nii, et näed sõpru korra paari aasta tagant ja siis juba tundub, et seda on täitsa piisavalt.
Soovitan avastada enda jaoks underground kultuur! Seal on kõik sellised veidi teistmoodi ja üksteise suhtes ollakse väga empaatilised. Ja kuna sul ilmselt palju aega enda jaoks on, siis ilmselt pead kõigepealt leidma rahu iseendaga ja siis alles muutud magnetiks teiste jaoks. Vastasel juhul tõmbad ligi ainult teisi katkisi inimesi ja see kindlasti ei vii elus edasi.
Kui su naine ütles, et suga on igav, siis võib-olla mõtle, kas sa tahad olla igav tegelane. Kui see sulle sobib, siis ole, mine mängi kusagil lauamänge või tegele ornitoloogiaga. Kui aga igav olemine ei ahvatle, siis leia mingi teema ja hakka sellega süvitsi tegelema.
Oled nähtavasti suhteliselt noor ja juba üles kasvatanud oma lapsed. Oled vaba, sul on ressursid ja sul on aeg. Vaata oma elu sellisest perspektiivist ja küsi endalt: kas see on väga hirmus?