Non sono uno spettatore attivo del teatro, quindi un po’ ignorante. A volte sembra strano che questi teatri siano come funghi, ma tutti hanno bisogno dei soldi dei contribuenti come se costantemente. Perché non può operare in un’economia normale come qualsiasi altra attività? Penso che l’arte scenica dovrebbe poter essere applicata in modo più coerente in modi che facciano soldi. Serie, film, YouTube, ecc. Non devono essere di qualità hollywoodiana. Tuttavia, è ancora necessario esibirsi sul palco e vivere con i soldi dei contribuenti.
Mida arvate sellest teatrite rahastuse jandist?
byu/Careless_Pea5088 inEesti
di Careless_Pea5088
4 commenti
Lol, ära parem vaata kui palju toetusi saavad põllumehed.
Minu jaoks on ka väga kummaline turuolukord, kus nõudlus ületab pakkumist väga rämedalt. Piletiserverid tõmmatakse umbe, sotsmeedia on täis piletiküttimise teateid. Ja siis teatrid ise ütlevad, et ei suuda ära majandada ja vajavad lisaraha. Ma ei tea, äkki peaks neile 15-minutilise lühikursuse majandusest tegema vms?
On hea hulk kultuuri, mis on ühiskonna jaoks vajalik, kuid mis ei elata end ise ära. Näiteks raamatukogud. Väärtkirjandus, nii omaloodud kui tõlkekirjandus. Autorikino. Muuseumid. Keskkonnaharidus. Suur osa kunsti. Suur osa muusikat. Eestikeelne kõrgharidus.
Need annavad ühiskonnale ringiga. Inimesed saavad läbi lugemise või hariduse või kultuuri paremaks, ühiskond on rohkem lõimunud, mitmekesisem, huvitavam. Ja eeskätt – eestikeelne. Ning iga kultuurivaldkond vajab ka äärealasid, mis ei elata end ise ära. Eestikeelne luule kaoks ilma Kultuurkapitali toetuseta lihtsalt ära (või teeks seda ainult krüptomiljonäride naised, kel sissetulek mujalt).
Ehk – kui riigi toetust poleks ja kõik käiks vaid publikutulu pealt, siis eestikeelne kõrgkultuur lihtsalt kaoks, me tarbiks inglise- või venekeelset sisu. Maailmal oleks sellest ükskõik, üks rahvuskultuur vähem või rohkem.
Teatrite suvetuurid elavad vist hästi ja kuuldavasti on ka nende sisuline pool viimastel aastatel väga korralik olnud, lavastused on korralikud ja etendused müüakse välja. Kuid serva-alade teatrid vajavad toetust.
Kus see piir on, kust on mõistlik mitte-kommerts-kultuuri rahastada? Lihtsat vastust pole. Selleks ongi Kulka voorud ja antud juhul see teatrite komisjon. Ja on normaalne, et seal vaieldakse. Ning mõnikord läheb vaidlus lappama ja sekkuvad nii poliitikud kui ühiskond.
Nii et praegune avalik arutelu ei ole “jant”, vaid täiesti ootuspärane osa kultuurikorraldusest.
Iga teatritrupi iga soovi eI jaksa maksumaksja kinni maksta, see on selge. Aga 100% kapitalistlikule loogikale minna ka pole õige. Põhiseaduski ütleb, et kultuur ja lastekasvatus on kogu ühiskonna ülesanne, ka nende keda see personaalselt ei puuduta. Teatrist osa saamine (publikuna) võiks tõusta tähelepanu alla. Kui maksumaksja maksab, siis võiks nt olla mingi kogus id kaardiga isikustatud sooduspileteid, nt 1x aastas õigus saada 10-eurone pilet etendusele mingis teatris, mis on saanud maksumaksja rahastust, aga tavapileti hindu tõsta kohe 2-3x. Võibolla paraneksid siis nii rahaline olukord kui ka piletite kättesaadavus. 1x aastas saad käia 10 euro eest teatris ja ülejäänud korrad 100eur.