Mi è capitato di leggere la storia del postino secondo cui il 60% delle persone in Estonia sono sole. significa che anche tutti gli altri?
Anche io mi sento triste e solo ultimamente. Parlo molto con i miei amici, ma non di quello che sta realmente succedendo.
spesso ti senti solo e cosa fai? cosa ti aiuta, mi faccio coraggio e di solito scrivo ai miei amici e parlo di cose del genere, ma non direttamente di quello che sento e non so come cambiarlo, non riesco proprio a uscire da questa sensazione di essere solo.
mida teete üksilduse vastu?
byu/Infamous-Winter-5323 inEesti
di Infamous-Winter-5323
12 commenti
hobid
Kaaslase leidmine?
Üksildane ei tähenda, et inimene on üksinda. Paljud kellel on paariline tunnevad end ka üksildasena erinevatel põhjustel.
Samal ajal on ka palju inimesi ilma partnerita kes ei tunne üldse üksildust.
“Üksinduse tunne” on väga lai mõiste. Kui drfineerida seda sellega, kas saan kellegile rääkida sellest mida ma tegelikult tunnen, mis mind kurvastab siis jah, olen väga üksildane. Sõbrannat sellist pole kellele saaks rääkida, mees mul ise nii kinnine juhe et see ei suudaks lülitudagi sellisele tasemele et võiks temaga sügavamal teemadel atutleda.
Minu moodus “rääkida” on asendada see “kirjutamisega” kirjutangi üles mida tunnen ja siis panen sellele tule otsa:)
Võtsin kassi 🙂
No see protsent ongi nii kõrge nende “mul on küll sõbrad ja kaasa, kuid ikka tunnen end üksildaselt” inimeste tõttu. Päriselt üksildasi inimesi on palju vähem.
Eestlane kurdab, kui keegi liiga lähedale tuleb või niisama juttu ajama hakkab, aga samal ajal on jube õnnetu ja üksik. Keeruline juhtum. Võib-olla tuleb ära otsustada, et mida siis ikka elust tahta.
Lihtsalt ei tunne üksildust. Täiesti tundmattu tunne ja arusaamatu probleem. Minu arvates peaks iga inimene võimeline olema omaette pikemat aega ilma mingite probleemidetta.
Vb ma lapsepõlves liiga ära harjunud omaette olemisega. Omaette ongi kõige parem olla. Maksimaalne tase mida teine inimene juurde saab lisada on kokuvōttes neutraalne, positiivsed ja negatiivsed küljed tasakaalustavad ennast ära.
Loneliness is a wasteland but solitude is a fortress.
Ma küll enam üksi ei ole juba pikalt, aga kui olin, siis sain aru, et see pole halb. Trikk seisnes “tänulikkuses”, tean et see on räme sõnakõlks, aga lihtsalt olla tänulik väikeste asjade üle ja sa hakkad leidma seda rõõmu suht paljudest asjadest. Noh näiteks “täna tulid pelmeenid hästi välja” või “mulle täiega meeldib see laul” jne. Mis iganes on lihtsalt hea, meeldiv selle üle natuke rõõmu tunda. Seline hoiak tekitast üsna stabiilse oleku, ei tundnud end üksikuna. Maini ka, et Inimesi nägin ka ikka, aga mitte pidevalt vb mõni kord nädalas mõnikord harvem.
Võid ka uurida stoitsismi kohta, see aitab kaasa eluga suhestuda. Ka religioonid tegelevad üksilduse ja nö igapäeva eluga.
Üldiselt elu ei pea pidevalt kogema, see lihtsalt on. Ja on ok mitte olla pidevalt stimuleeritud vms.
Club 69
Eks siin peab natukene eristama kas tegu on emotsionaalse yksildusega voi täielikult sotsiaalse üksildusega. Nagu sa ju ütledki, et räägid küll aga mitte päris asjadest. Loeb ju ikkagi see emotsionaalne klapp ja tunnetus inimsuhetes. Aga noh trenn aitab alati:)
Me loome sidet läbi kogukonnatunde, ja seda öäbi ühise tausta ja tegevuste. Et ehk- tahad tutvuda uute inimestega ja luua uusi sidemeid- tegele (uute) asjadega.
Ekraan ei kuulu sinna.