Share.

    6 commenti

    1. NeverClarke on

      > Meie hariduspoliitikas, siin-seal ka aruandes, kohtab aga ettekujutust, justkui saaks – või vähemalt peaks saama – iga õpilane koolist kaasa ühesuguse portsu haridust, mis millestki muust ei sõltu, sest muidu on hariduslõhe. Kui aga mõista kooli võimestava institutsioonina, on selge, et väljundid ongi sisendist sõltuvalt erinevad ja seega võib kõrge kooli lõpetaja tihti tööturul kehvemas seisus olla kui võimetekohase kutseharidusasutuse lõpetaja. See kõik eeldab ilusat kaharat tammist hariduspuud, mitte taevasse tõusvat sekvoiat.
      >
      > Ja kõige lõpuks. Me ei saa rääkida hariduse toimest ühiskonnas puudutamata haridusökonoomikat, mis selgitaks, mida me haridusinvesteeringust vastu saame. Seda ma aga aruandest ei leidnud. Siis juhtubki nii, nagu Eestis kombeks: hariduses on raha kogu aeg puudu, sest haridus on asjaosalistele iseväärtus, mis kehastub hariduspuu tipus, samal ajal kui ülejäänud ühiskond tunneb, et pole sellegi raha eest korralikku kaupa saanud. Ja keegi ei tea, kellel on õigus.

      Just seesama moodne ebateaduslik *blank slate*-indus ning aruandeid koostavad doktorid nägemas doktorikraadi väärtusena iseeenesest.

    2. Käisin 2010ndate alguses TÜs ja alatiseks jääb meelde see, kuidas üks õppejõud ütles 200-pealise täis auditooriumi ees, et ülikool siiamaani taastub sellest jamast, mida Aaviksoo rektorina korraldas.

    3. Purple-Lake-732 on

      Eesti kõrgharidus tõesti on liiga kõvasti teadusliku kraadi poole kaldu võrreldes sellega kui palju meil seda teadust siin tegelikult tehakse ja kas erasektor seda kuidagi integreerida suudab ja kas ka selle eest maksab

    4. metasekvoia on

      Küsimus pole selles, mida haridussüsteem valesti teeb, vaid selles, miks meie ettevõtted ei suuda haritud inimeste potentsiaali ära rakendada.

    5. Sea-Bedroom596 on

      Haridusministeeriumi eesmärk on, et 45% noortel oleks kõrgharidus. See on debiilsus.

      Meil pole praegu juba kõrgharitud inimestega midagi peale hakkata. Kõikides firmades kus olen elus töötanud, on suur hunnik rahvast, kellel on kõrgharidus mingis X asjas ja teevad Y asja, mille jaoks pole kõrgharidust vaja.

      Sealjuures peaaegu mitte kunagi pole võimalik saavutada nii massi kui kvaliteeti korraga. See tähendab, et niigi küsitav ülikooli tase hakkab veelgi enam alla käima (mis on ka loogiline, sest kuidagi peab pool rahvast läbi pääsema).

      Ma ütleks, et reaalsuses on kõrgharidust ehk mõistlik pakkuda nii max 10% elanikkonnast. Rohkemate puhul pole neil lihtsalt sellega midagi peale hakkata. Sealjuures isegi paljudes tehnilistes aladel – Eesti 2/3 insenere teevad tegelikult oskustöölise tasemel asju.

      Eesti suurim era tööandja on Maxima. See on reaalsus.

      Hetkel mulle tundub, et terve see debiilsuse põhjus on selles, et säilitada ülikoolide rahastust, kuna peale tulevad väiksemad põlvkonnad.

    Leave A Reply