Delphi ha pubblicato un articolo su come le persone vogliono resuscitare i propri cari morti con la tecnologia. In realtà sto pensando da un anno o più a quando servizi come questo arriveranno alle masse, e ci è voluto pochissimo tempo per raggiungere questa distopia.
Ma mi sono chiesto se questo sia un mio pregiudizio personale, che sicuramente non voglio essere riportato in vita virtualmente dopo la morte… Non sono una persona religiosa e razionalmente parlando, non sono affari miei cosa succede dopo che me ne vado… Ma non penso davvero che un robot così funebre sarebbe in alcun modo utile per i miei cari.
Allo stesso tempo, forse, “dare vita” a qualche personaggio storico o scrittore potrebbe essere emozionante e potrebbe avere anche un valore educativo. Mi piacerebbe davvero parlare con Asimov o Pratchett, per esempio.
Quali sono i tuoi pensieri su questo argomento? Proprio di recente si è discusso qui su quanto lo Stato/UE dovrebbero regolamentare e quanta libertà personale dovrebbero avere tutti… Il bot del lutto dovrebbe spettare a tutti (in modo che io voglia fare un deepfake di qualcuno) o dovrei avere ancora il diritto di decidere se sarò un deepfake e se dovrebbe esserci anche un limite di tempo (un po’ come il diritto d’autore, che se 70 anni dopo la morte di una persona vogliono ancora fare un deepfake di una persona, allora questo è permesso, ecc.).
E chi sarebbe una persona morta (non vicina) con cui vorresti discutere a lungo della vita?
Collegamento: https://www.delfi.ee/artikkel/120438649/uus-sunge-soltuvus-tehisintellekt-aratab-surnud-ja-laseb-leinajail-nendega-raakida
Mis tundeid sinus tekitab mõte, et lähedased teevad sinust peale surma deepfake?
byu/Stock-Regret-373 inEesti
di Stock-Regret-373
26 commenti
Lasku aga käia, see pole ju siis enam, minu probleem ja nii ehk naa elan edasi nende mälestustes, piltidel ja videotes ja kui sinna ritta lisandub ka deepfake siis see ju ei muuda midagi.
Kõik mida keegi soovib kontrollida peale oma surma on isekas, ei?
Too dead to care
Sellega seoses on see oht ja inimesed on ka rääkinud lugusi, et see mitte ei paku lähedastele oodatud lohutust, vaid hoopis sunnib neid kaotuse traumat uuesti läbi elama. See on inimloomusele üsna vastuvõtmatu, et sa elad leina üle ja siis taaselustad millalgi kadunukese. Meie aju ei oska sellega eriti toime tulla.
Võibolla kui see muutub normaalsuseks, siis kohaneme ümber, aga keeruline teema igal juhul. Kindlasti devalveerib see elu olemust, sest selliselt pole eksistents enam selgelt piiritletud ainult sünni ja surmaga.
Peale minu koolemist tehku mis tahavad.
Ei koti, olen surnud ju 😆
Kõlab nagu kellegi teise probleem. Haua tagant ma ei kavatse selliste asjadega enam tegelda, sorz. Katsuge ise hakkama saada.
Olen elus piisavalt ärevusega võidelnud, aga võin uhkusega tunnistada, et ma pole kunagi muretsenud, mis saab peale mu surma.
Igaüks leinab isemoodi. Vahel võib see vajada psühhiaatri sekkumist ja AI tulek ei muuda seda. Lapse kaotanud inimesed nt varemgi nuku ja lapsevankriga ringi käinud.
Järgmine samm Ghost in the Shell, otsigu mulle siis vähemalt mõni kobedam android, no ScarJo sobiks küll.
Suht suva
Kui sa hindad oma privaatsust, siis ilmselt ei ole sa ka piisavalt materjali suutnud toota, et sinust oleks võimalik realistlik deepfake teha.
Ehk need kes justkui peaks selle üle muretsema, ei pea selle üle muretsema.
Ja need odava sotsiaalmeedia kuulsuse otsijad, no neil on raskem, aga seda nad ju tahtsid?
Kui ma ei taha juba eluajal, et keegi võltsiks mu nägu ja häält nt. lähedaste mõjutamiseks, siis kindlasti ei taha ma seda ka peale surma. Ilmselt saame varsti kusagil registris teha jälle ühe linnukese – ei taha elustamist, olen elundidoonor ja minu lõustast ei tehta digitaalseid kummitusi.
Ise teate mis teete. Tõmmake kasvõi elutoa seinale kui huvi on. Ei saa lubada muidugi et ma kummitama ei tule …
Postmortem deepfake Onlyfans
Inimene sureb kaks korda – esimest korda füüsiliselt ning teist korda kui tema nime mainitakse viimast korda.
Selles suhtes on ju osades kultuurides nii, et surnud pereliige on muumiana söögilauas.
Õnneks ei saa ma siis sellest kunagi teada.
Ühest küljest – kui ma olen surnud, siis olen surnud, keemilised reaktsioonid on katkenud, asendunud teistsuguste keemiliste reaktsioonidega, vaglad ja bakterid saavad kõhud täis.
Et mind kui teadvust ega isikut siis enam ei ole, ükskõik, tehku või midget tranny scat porn deepfake.
Teisest küljest arvan, et see, kui inimesed jäävad kinni oma illusiooni külge minust (mida see deepfake on) ja oma eluga edasi minna ei saa, siis see on ka halb, neile endile. Ja noh, see on selline asi mille üle on võimalik muretseda ka praegu kui veel surnud pole.
Kolmandast küljest – piisavalt arenenud tehnoloogia korral on see “deepfake” eraldi entiteet, oma teadvuse, tunnete ja soovidega. Et kui minu alusel loodud – mis siis sellest. Ju nad siis leidsid, et see on hea “template”. Seal tulevad muidugi igasugu ägedad eetilised probleemid, et kui eetiline on teha selline kaaslane endale “rätsepatööna”.
You guys have lähedased?
Tehku või topis
Meelde jäänud mingi ütlus, et “Inimene sureb 2 korda – esimene kord siis, kui ta füüsiliselt sureb ja teist korda siis kui keegi teine temast viimast korda mõtleb / tema nime lausub”
Kui me räägime mingist LLM-põhisest jutubotist, siis need on mannetud, nad ei suuda tegelikult edastada seda inimest.
Üks inimese peamiseks tunnuseks, väärtuseks, etc – nimetagem seda kuidas tahes – on teadvus – consciousness. Seda ei suuda ükski LLM matkida. Meil ei ole ka moodust kuidas inimteadvust kuidagi kuskile “maha-salvestada”, mis oleks esimene samm üldse mingi inimese “taasloomiseks”. Ilma selleta ei oleks võimalik rääkida millegagi nii, et see vastaks “nagu see inimene päriselt vastaks”.
Tegelikult nagu ma aru saan, on juba teenuseid, mis on õpetanud tehishäält mõne kuulsuse järgi kõlama ja andnud instruktsioonid selle inimese loomingu järgi kõlama-olema. Kuid endiselt, need ei ole see inimene, see consciousness, kes päriselt loomingu lõi.
>Mulle väga meeldiks Asimovi või Pratchettiga näiteks juttu ajada.
Ehk ülevalolevat meelespidades, sa ei räägiks kunagi Asimovi ega Pratchettiga. Võimalus selleks on läinud.
Assassin’s Creedist tuntud Animus, mis laseb esivanemate mälestusi läbielada on ka pigem sci-fi ulme.
Tahtmine lahkunud lähikondlastega suhelda on arusaadav – see on väga inimlik, see on osa leinamisest. Kas selline asendustegevus on kasulik? Ma ei ole veendunud – see võib luua dissonantsi reaalsuse ja inimese tunnetuse vahele:
Näide: Uuringud on kinnitanud, et Jumalausklikud inimesed on suurema tõenäosusega *bigoted*, avalikult sallimatud, vihkavad, ebatolerantsed, sest nad tunnevad, et kui nad paluvad andestust oma Jumala käest (mitte inimese käest, kellele nad kurja tegid), siis on kõik korras. See on dissonants reaalsuse ja inimese tunnetuse vahel.
Kui sul on tunne, et sul jäi mingile inimesele midagi ütlemata või millegi eest andeks palumata – ja sa ütled seda juturobotile (ja näiteks juturobot vastab, et ta andestab sulle) – siis kas sa said päriselt selle asja inimesele öeldud – kas see inimene päriselt andestas sulle?
Üks huvitav seotud meedia on veel ka SOMA. SOMA räägib loo, kus saadi põhimõtteliselt hakkama sellega, et inimese teadvus salvestati ja hiljem leiti võimalus, kuidas kasutada seda teadvust, et “täita” roboti keha. Ärganud robotil olid kõik mälestused ja teadmised kuni selle hetkeni, mil teadvus salvestati. Kuna maad tabas katastroof ja inimesed tahtsid maalt põgeneda raketile, mis oli juba maalt lahkunud, siis nad arvasid, et kui nad salvestavad oma teadvuse, saadavad selle andmeedastusega raketile, tapavad end ära ja lasevad oma teadvuse panna robotisse, siis NEMAD ärkavad robotina – kuid robotis ärkab selle teadvuse KOOPIA, mitte salvestatud teadvus ise – sinu mina, mida sina hetkel koged siiski lõppeb.
Kogu see teema on tegelikult ääretult põnev, seal on palju millest rääkida, mille üle arutleda. Eetilisus, kasulikkus, väärtus jne.
Ma olen vastu.
Jah, ma olen surnud ja see ei puuduta mind. Aga ma hoolin oma lähedastest piisavalt et teada, et minule sarnaneva AI kasutamine mind inimesena ei asenda, ainult pikendab nende leina, avab ukse nende finantsiliseks ärakasutamiseks (“teie allahindlusega pakett 10eur/kuu sai läbi, edasi hind 100 EUR/kuu või me kustutame teie isa andmebaasist”) ja on olemuslikult täiesti ebaloomulik meie evolutsioonilise arenguga ja inimlikkusega.
Mulle ei meeldinud kui surnud inimene perepildile juurde photoshopiti. Selline asi läheb juba veel kaugemale, isiklikult ei soovi oma ellu seda.
Tahame või mitte, siis surm on elu naturaalne osa. Minu meelest ei tasu minevikku kinni jääda ja üks jalg teise ees ikka edasi minna.
Samas ma ei saa mitte kuidagi takistada kui minust selline asi tehakse.
Jätab külmaks sest peale surma mind ei ole.
Kui ma olen läinud, siis olen oma raja lõppu jõudnud.
Kes maha jäävad, neil on oma rada vaja edasi astuda.
Mäletagem mind mälestustes, mitte mingi võltsi AI või kurat teab mis loomingu abil.
Mulle tundub, et seda hakatakse seaduslikult reguleerima. Tänapäeval ei saa ju ilma patsiendi nõusolekuta isegi elustada.
Mu lähedased seda aga ei teeks 😂 Ei taha hoobelda, aga mu tehnilise taustaga ema ütleks kohe, et see on andmekorje vms ning milleks on tal seda vaja.
Minu seisukoht on, et AI on töövahend ja küsimused hea maitse ning mõistliku käitumise tunnetuses pole miski, mida seaduse abil reguleerima peaks. Seksuaalse ja vägivaldse sisu genereerimine on erand, see peab olema reguleeritud.
Noored inimesed, te olete väga õhinas/ärevuses oma anonüümsuse pärast, salvestusvahendeid ja kiirkaduvat materjali lendab uksest-aknast sisse, aga foto-video kui mälestuste kandja rollist te paraku aru ei saa. Näen väga selgelt, et praegused 20-30aastased täiskasvanud ei taipa ajalugu ja sündmusi paberile ja albumisse salvestada, lootes et digiandmekandjad ja sisuteenused on igavesed.
40ndates tekib sügavam huvi juurte ja järjepidevuse vastu, siis saadakse aru ja ollakse tänulikud, et esivanemad vaatamata kehvadele tehnilistele võimalustele väga püüdlikult end ja oma lapsi-sugulasi üles jäädvustasid ja albumistesse salvestasid.