TUTTI I DIPLOMI NON APRONO LE PORTE: i laureati in Economia e Amministrazione e quelli in Lettere e Lettere hanno più difficoltà a trovare lavoro
https://www.ohtuleht.ee/1154517/koik-diplomid-ei-ava-uksi-arinduse-ja-halduse-ning-humanitaaria-ja-kunstide-lopetajatel-on-raskem-toole-saada
di Fit-Hold-4403
9 commenti
See ei tohiks olla kellegile üllatus, et pehmeid alasid õppides on raske tööd saada, tasuvamat tööd veel raskem.
Ükski diplom ei pea uksu avama. See on väärastunud arusaam, mis tekitab väärastunud ootusi. Inimene õpib eelkõige iseendale ja uksed peab inimene ise avama. Sellepärast ei ole alati uksest sisse astumiseks vaja diplomit, vaid inimene astub lihtsalt uksest sisse. Diplom annab teatava enesekindluse, aga me teame kõik, et päriselt õppimine algab alles töökohal.
Ma ise olen see õnnetu ärinduse haridusega, kelle jaoks diplom uski ei peaks avama. Ei avanudki, ma ise lõin ukse lahti.
Ärindust lähed õppima siis kui on vajadus ehk äri on olemas. Kas siis pere oma, enda oma või tööandja tahab upskilli.
“Ärinduse” baka ja magister esimese asjana on veidrad, sest esimene töökoht, kui tutvusi pole, on analüütikuna kuskil suures firmas või “business development” mis on tglt lihtsalt müügitöö. Aga esimest teevad sul kõik stem lõpetajad palju paremini ning teise jaoks ei ole vaja mba’d.
Need on mõistlikud ja kasulikud, kui tahad oma karjãäris liikuda spetsialisti/ic/keskastme kohalt kuskile kõrgemale, eriti rahvusvahelistes ettevõtetes. Aga siis ka jääb see baka pigem ära ja teed mba. Äri-baka ongi selline imelik haridus, millele peab midagi juurde õppima et saaks kasulik olla. Vb pärast kutsekat esimeseks kõrghariduseks, kui on oskused ja kogemus juba olemas, on vaja lihtsalt aru saada, kuidas oskused rahaks tõlkida.
Töö leidmine ja erialase töö leidmine on väga erinevad asjad 🙂 Juba õppimise ajal peaks oskama sellega arvestada ja võimalike valikute osas mingi plaan välja mõelda.
See näib sellise asjana, millest on räägitud-kirjutatud juba vähemalt 15-20 aastat, kuid mida iga vanusegrupp peab iseseisvalt avastama.
Samas nähes kui palju on meil ilma funktsionaalse lugemisoskuse ja kontekstitajuta inimesi, võiks öelda, et meil ei õpita küllalt kunste ja humanitaaraineid. Terve säärane eriala ei pruugi kindlat tööd anda, aga humanitaariat või sotsiaaliat tööturu jaoks kasutuks tembeldada on ohtlik.
Me ehk riik ja kõrgkoolid võiks kriitiliselt üle vaadata, milliseid erialasid meil vaja on. Kas peab kõik tasuta olema? Kas soodustada kandideerimist sinna, kus inimesi vaja on.
*”Töö leidmise takistusteks on sageli keele- või arvutioskus, eelneva töökogemuse puudumine ning tervisemured.”*
Keeleoskuse puudumisest saan aru, kuna muukeelsetel ongi keeruline sellega (samas vaadates meil tööle tulnud eesti noorte emakeeleoskust, siis nojah, ei kannat kriitikat…), aga ülejäänu?
Arvutioskus? 22-27-aastastel, kes on üles kasvanud arvuti- ja nutiajastul? Kuidas see tänapäeval võimalik on? Ka meil võetakse tööle kontori poolele inimesi, kellel praktiliselt null arvutikasutamise oskust, kuigi samas vanuseklassis või mõned aastad üle. Ulme. Spetsiifilistest programmidest saan aru, aga üldine arvutikasutamise oskus?
Töökogemuse puudumine. Siinkohal tekib küsimus, et kuidas senimaani on ilma tööta ära elatud? Laen? Rikkad vanemad? Sponsorid?
Tervisemured? Las ma arvan – mingid moodsa aja haigused, mis takistavad 8h päevas tööd teha kusagil kohapeal?
Võib-olla teen siin kellelegi liiga, kuna tervet artiklit ei näe, või on selle lõigu sõnastus selline, et jätab tõlgendamiseks ruumi, aga paneb veidi kulme kergitama.
Need erialad ju pigem karjääri arendamiseks ja toetamiseks. Või kui tahaks ise mingit äri teha ja enesekindlusest jääb puudu. Kasulik kindlasti aga uksi tõesti need omapead ei ava