Le telecamere di una piccola azienda di Tartu scattano foto nello spazio, ma la maggior parte di esse non può essere raccontata al pubblico

> CrystalSpace on üks mitmest Eesti ettevõttest, mis on välja kasvanud tudengisatelliidi programmidest ja tegutseb nüüd rahvusvahelisel kosmoseturul. Halapuu sõnul näitab see, et ka väikesel riigil on võimalik kosmosetehnoloogias kaasa rääkida ning eriti, kui ühendada teadus, ettevõtlus ja rahvusvaheline koostöö.

Järjekordne näide sellest, et teadust võiks kõrgemal tasemel rahastada, selle asemel, et sadu miljoneid jälle betooni panna.

Nende tegelikku valdkonda ei tunne, ühte otsa tean: AI-kaamerad on põnev valdkond. Sul on võimalus panna andurid, mälu ja GPU üli lähestikku, ajada siinikiirused väga kõrgeks, pääsed pilti ümber kodeerima ja lugema kiirustega, mis on iseloomulikud pigem cache mälule. Sony on teinud midagi sarnast (IMX500 Intelligent Vision Sensor / Raspberry Pi AI Camera).

Soovin tüüpidele edu, ise ei oska midagi sellist isegi kasutada, olen riistvara kauge progeja põlvkonnast, kes jooksutavad mudeleid CPU peal. Ja ärge naerge, CPU oskab “single instruction multiple data”-t teha, kui ainult progeja meeles peab, et instruktsioonid olemas on. Nii et hetkel ei nurise millegi üle ja ei vaja AI-kaamera abi. Veel. Tulevikus pigem jah, kui liides inimlik on, kui saad ise oma mudeleid sõnastada ja treenida ilma 300 lehelist teadusteksti lugemata.

Aga.

> Odavad ja laialt levinud komponendid ei pruugi keerulistes tingimustes vastu pidada.

> „Kui kümnest odavast droonist töötab ainult üks, võib olla mõistlikum kasutada kallimat, aga töökindlat süsteemi,“ rääkis ta.

Hinna osas ja Hiina osas. Mul on neile halb uudis: ukrainlased on väga hinnatundlikud kliendid. Kui sa pakud neile Jaapani hämarakaamerat 300 eest ja Hiina oma 30 eest, nad ostavad lao tühjaks Hiina omadest (sest 10 hulgast töötab 10, isegi kui 100 hulgast töötab 99) ja mõtlevad hiljem, mida Jaapani omaga teha. Samuti, kui pakud Fliri temokaamerat 3000 eest ja vähetuntud Guangdongi seltskonna oma 300 eest, siis lendu lähevad need ebatäiuslikud Guangdongi jupid, sest kogus loeb.

Kui ülesanne karjudes nõuab (näiteks tuleb päev, mil keskid ehitavad mingit AI-juhitud raskepommitajat, mis maksab sigapalju ning peab lendama nagu sõjakuritegudele hiljaks jäänud Iisraeli lendur), siis võib-olla valitakse lääne vidin, korduvkasutuse nimel.

Ses suhtes, traagiline on öelda, aga meil siin ei osata teha nagu hiinlased. Mõelda osatakse, tegemiseks infra puudub. Hiinlastel on väga optimeeritud infra asjade tootmiseks. Sul on tihti samas linnas tüübid, kes sepistavad sensori, protsessori, teevad PCB, joodavad jupid peale, valavad ja lihvivad läätse, freesivad kesta ümber, kruvivad kokku, testivad, pakivad mullikilesse ja läks. Kui meil sama tehakse, on tarneahel üle maailma laiali, jupid tulevad laevaga läbi tollipiiride, suhtlus on killustunud, ettevõtmine jukerdab ja tõrgub.

Selles vallas tuleks hiinlastelt õppida. Muidu on nii, et tublid tüübid tegid Nokia, aga see kopeeriti maha (või saadi lihtsalt põhimõttest aru ja kasutati loogikat) ning peagi saab Guangdongist 5 korda odavamalt. Koostöö võimelised ettevõtete kobarad samas majandustsoonis tulevad arenduse viljade päriselt maitsemisele kasuks. Sama majandustsoon võib kasvõi terve EL olla, ei pea Tartu ega Eesti olema.