Oidsalu mette in guardia contro la nuova legge: il confine tra sicurezza e censura sta diventando labile

Tsiteerin:

> „Eelnõu lubaks keelata teabe levitamist mitte ainult massimeedias, vaid ka veebis, sotsiaalmeedias, platvormidel, blogides ja muudes infoühiskonna teenustes. Kehtivas õiguses on sellised tsensuurilaadsed piiramisvolitused seotud poliitiliselt vastutavate isikutega, näiteks valitsuse, peaministri või ministriga. Uue eelnõu järgi võiksid sarnaseid piiranguid rakendada ka valitsuse volitatud ametid, ehk ametnikud,“ märgib Meelis Oidsalu.

> Oidsalu arvates pole need ulatuslikud muudatused piisavalt hästi läbi mõeldud. Tema sõnul on ebaselge, kuidas hakkaks piirangute rakendamine praktikas toimima ning kes hakkaks otsuseid tegema. Oidsalu tõi näiteks küsimuse, kas tulevikus hakkaksid kanalite sulgemise üle otsustama ametkondade kommunikatsioonitöötajad või luuakse selleks eraldi ametikohad. „Selliste piirangute seadmise otsuseid ei saa ju menetleda inimesed, kes on selles osas juhistamata, harimata ega saa hästi aru, kuidas oma võimu kasutavad.“

> Lisaks mõtiskleb Oidsalu, et milline on asutusesisene järelevalve ja autoriseerimise kord, et sellist voli ei kuritarvitataks? Kas ja kuidas minister võiks olla seotud selle õiguse tarvitamise operatiivsesse poliitilisse järelevalvesse? Millised on hindamiskriteeriumid ja keelamislävend? Kas keelamisotsusele eelnevad „hoiatuslasud“? Kuidas käib hagemine ja kui kiiresti seda menetletakse?

> „Ebamugavalt ähmased on vastused sellele küsimusele, kust üldse jookseb piir põhiseadusega keelatud tsensuuri ja julgeolekuliselt põhjendatud isikuvabaduste piiramise vahel ja ega me ametnikele kanalite keelamise õigust andes seda piiri ei ületa? Põhiõigusi austavam oleks regulatsioon, kus seaduses on selgelt määratud, milline teave on avalikustatav ja milline mitte, ning rikkumise korral rakendatakse tagantjärele sanktsioone, mitte ei suleta kanaleid või väljaandeid laia ähmase kaalutlusõiguse või riskihinnangu alusel. Nii nagu riigisaladuse puhul,“ ütleb Oidsalu

> Oidsalu märgib veel, et ametnikud on harjunud infot salastama ega oma sama head ühiskonnatunnetust kui poliitikud. Lisaks ei ole neil poliitilist vastutust.

> Ta viitab ka kaitseväe kommunikatsiooniõppusele, kus arutati võimalust sulgeda üks kahest suurest Eesti erameediaväljaandest põhjendusega, et see võib olla riigivastaselt meelestatud.„Kaitsevägi nagu ka teised (jõu)ametkonnad kipuvad nagu poliitikudki teinekord mainekahju ennetamist julgeolekuriskide maandamisega segi ajama.“

> Tema sõnul võimaldaks eelnõu piirata ka avaliku arvamuse küsitluste, statistiliste ülevaadete ja eelarvevahendite kasutamise andmete avaldamist, kui seda peetakse sõja ajal julgeolekuriskiks. Oidsalu hinnangul võivad sellised piirangud mõjutada ka akadeemilises, era- ja kolmandas sektoris loodud teabe avaldamist.

> Oidsalu sõnul on sõda Ukrainas näidanud, kui oluline roll on avalike andmete põhjal tehtaval analüüsil. Tema hinnangul võib juhtuda, et Eestis ei saa avaldada infot, mida kaitsevägi peab ohtlikuks, kuid mis teenib avalikkuse huvi, ning sellisel juhul avaldatakse see välismeedias.

> Samas kiidab Oidsalu, et eelnõu algset versiooni on kriitika järel muudetud ning piiratud nende asutuste ringi, kellele selliseid õigusi anda soovitakse.

> „Minu esimene küsimus sellisel minust targemate ekspertide arutelul oleks, et kas ja kuidas me üldse vahet teeme, kas ja mil määral meie praeguses õiguses juba olemasolevad kanalite sulgemise õigused ja nüüdne väljendusvabaduse piiramise eskalatsioon erinevad põhiseaduse järgi keelatud tsensuurist.“

Tuletan meelde:

> § 45. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides.

> Tsensuuri ei ole.

Tähtsad on 2 lõiku

– “võib seadus piirata” -> piirang peab olema otse kohaldatud seadusega, mitte hilisema määruse vms. normiga
– “tsensuuri ei ole” -> mistahes piirang ei tohi toime poolest võimaldada tsensuuri kehtestamise laadset tulemust

Minu hinnang on, et Riigikogu on kehtestamas põhiseadusega vastuollu minevat seadust, mis neile presidendi juurest tagasi põrgatatakse ja lõpuks kohtus põrub. Üks tõenäoliseim põhjus on laiskus. Lihtsam on anda võimuredelil allapoole tühi leht, kuhu saab eri- või sõjaolukorras piirangud peale joonistada, kui ise kokku leppida, mis piirangud, mis puhul, kui kauaks tohivad kehtida.

Õnneks sain ma oma 1984 ostetud enne, kui Tõeministeerium selle ära keelab. Soovitan soojalt, hea lektüür on.