Economisti sanitari: l’assicurazione sanitaria estone come il sogno americano | Opinione

Pigem vajab uurimist, et miks on inimesed ravikindlustuseta.

>20–59-aastastest meestest puudub ravikindlustus 14 protsendil ja naistest 10 protsendil.

On need inimesed üldse Eestis või töötavad näiteks Soomes ja on statistika arust ikka veel Eestis? Kui vaadata tööjõu statistikat siis mitteaktiivseid nii palju kokku ei tule (11%) ehk mingi osa neist 14% peaks olema tööl või registreeritud töötu.

> Euroopa Liidu riikide võrdluses oleme kaetud isikute poolest tagantpoolt teine, ainult Rumeenias on seis veel mõnevõrra kehvem.

> OECD riikide võrdluses jäävad meist maha vaid Mehhiko, Costa Rica ja Ameerika Ühendriigid. Ameerika Ühendriikides oli 2023. aastal ravikindlustuseta 7,7 protsenti elanikkonnast. Enamasti kasutatakse neid riike just sellel põhjusel näitena kehvalt toimivast tervishoiusüsteemist.

Suht külm dušš, aga kõik oli juba varasemalt teada, nii et küsimus on – miks poliitikud ei tee midagi?

Tervisekassa teab, et seadused on tuksis, aga ei saa seadusi muuta. Ökonomistid saavad ainult tõdeda, et “teil on tuksis”. Riigikogu juures tegutsev Arenguseire Keskus on seda aastaid raporteerinud. Aga näe, puudub poliitiline tahe.

Natuke epistlit lugeda, et kui vana see probleem on: vähemalt 10 aastat vana. Aga tahet millegi muutmiseks ei ole ikka veel leitud.

> Riigikontrolli 2018. aasta erakorralise meditsiini audit näitas, et ravikindlustamata inimesed jõuavad EMO-sse sageli alles siis, kui terviseprobleem on juba süvenenud. Riigikontrolli analüüs tõi välja, et 2017. aastal oli ravikindlustamata inimeste keskmine EMO ambulatoorse raviarve maksumus ligi 27 protsenti ning EMO-st haiglasse jõudnud patsientide haiglaravi arve maksumus ligi 33 protsenti suurem kui kindlustatutel.

> Põhjus on lihtne: kui perearstiabi, vajalikud uuringud ja ravimid ei ole inimesele kättesaadavad, otsitakse abi sageli alles siis, kui tervisehäda on muutunud vältimatuks. Seda kinnitab ka riigikontrolli analüüs. Sama terviseprobleemiga EMO-sse pöördunutest oli eelneva aasta jooksul perearsti külastanud 20 protsenti kindlustatud inimestest, kuid vaid 3,5 protsenti ravikindlustamata inimestest.

…ja natuke meenutuseks neile, kes arvavad, et probleemi eiramine on jätkusuutlik:

> Ameerika Ühendriikides tehtud uuring (McWilliams et al, 2007) näitas, et varasemalt ravikindlustuseta inimesed kasutasid pärast pensioniikka jõudmist ja Medicare’i kindlustuskaitse saamist rohkem tervishoiuteenuseid kui samade terviseprobleemidega eelnevalt püsivalt kindlustatud eakaaslased.

> /…/

> Samal kursil jätkates võib eeldada, et ravikindlustamata elanikkonna osakaal pigem kasvab, kui väheneb. Eesti ravikindlustusmudel eeldab püsivat töösuhet ja regulaarset sissetulekut. Tööturg liigub aga teises suunas. Juurde tuleb ebastabiilsemaid töösuhteid, projektipõhist tööd, platvormitööd, osaajaga töötamist ja ettevõtlusvorme, kus sissetulek võib olla katkendlik või ebapiisav ravikindlustuskaitse tekkimiseks.

Isiklik vaatenurk: teenisin juunis palju raha, mistõttu mul on juulis ravikindlustus, juhhei. Augustis säilib veel, septembris kaob jälle ära, kuna projektid ei valmi iga kuu. Ausõna, ma leian selle aja, et kutsuda kokku pastausu kirik. Siis hakkame kolleege, kes samuti regulaarselt kasinust harrastavad, munkadeks ja nunnadeks vormistama. Riigi peab panema sundseisu ja fakti ette, et kas annab ravikindlustuse kõigile, kes suvatsesid oma tulult maksud maksta, või võtab ära kõigilt tulu mitte teenijatelt, suure avaliku pahameele hinnaga. Siis leiavad poliitikud ka oma tagumiku küljest jalad üles. Otse loomulikult on parem anda ravikindlustus kõigile, kuna elanike tervis ja veendumus, et häda korral saab abi, toodab ühiskonnas sidusust ja riigis suuremat heaolu.

> Oodatav eluiga on Ida-Virumaal Eesti keskmisega võrreldes kaks aastat madalam.

Siin kindlasti pole ühtegi muud faktorit mängus.

> …ligi kolmandikul kõrgvererõhktõve patsientidest katkeb ravi juba poole aasta jooksul pärast diagnoosi saamist ning ravimite võtmine ei ole järjepidev.

Vererõhuravimid on nii hingehinnaga, et ei kannata kasvõi omast taskust osta?

> …siis ei ole liialdus väita, et märkimisväärse osa elanikkonnast püsiva kindlustuskaitseta jätmise tulemusena kaotame väärtuslikke tervena elatud aastaid.

Minumeelest on liialdus, sest neid variante kuidas (tasuta) ennast skeemi sisse möllida on nii palju, et see suht peab olema valik.

> See tähendab, et praeguse korralduse juures maksab maksumaksja lõpuks kinni kallima ravi…

Ähvardus, et “maksate veelgi rohkem, rsk!” kui lahendus laual oleks väga lihtne…ei maksa enam?

Kohe järgmises lauses nimetatakse üks väga mitmest viisist süsteemi “lifehackida”:

> Ja kui ravikindlustamata inimesel avastatakse tõsisem terviseprobleem, saab ta vajadusel vormistada töötukassas töövõimetuse ning seeläbi tekib ravikindlustuskaitse.

…

> Esiteks on kindlustusmakse kõrge. See arvutatakse eelmise aasta keskmise palga alusel ning alates juulist on kuumakse 272 eurot. Inimesele, kellel puudub stabiilne sissetulek või kelle sissetulek on väike ja ebaregulaarne, on see majanduslikult kättesaamatu. Võrdluseks: riigi kindlustatud inimese eest (näiteks töötuna arvel olevad inimesed) maksab riik ravikindlustusse 115 eurot kuus, mida on enam kui kaks korda vähem.

Erakindlustused on moteada odavamad. Aga eks ma “noor” ka.

> Rahvusvaheline kogemus kinnitab üheselt, et vabatahtlikkusel põhineva süsteemiga ei ole võimalik jõuda kogu elanikkonna ravikindlustusega kaetuseni.

Talupojamõistus kinnitab ka üheselt, et kui inimestele pakutakse võimalust oma raha ära anda, siis nad kõik ei tee seda.

> Hollandis on kõigil elanikel kohustus omada põhikindlustust ja miinimum kindlustusmakse on 173 eurot kuus

Hollandi palkade juures on võimalik sama asja pakkuda 173ga, mida meil müüakse 272’ga.