Questa immagine descrive bei ricordi d’infanzia. Lo è e quali sono le tue storie? Dove altro potresti vedere questi graziosi tornelli? Questa foto è stata scattata a Jõhvi.
https://i.redd.it/cd5st3wasqbd1.jpeg
di Eltsupeltsu
Questa immagine descrive bei ricordi d’infanzia. Lo è e quali sono le tue storie? Dove altro potresti vedere questi graziosi tornelli? Questa foto è stata scattata a Jõhvi.
https://i.redd.it/cd5st3wasqbd1.jpeg
di Eltsupeltsu
24 commenti
Talvel raudtoru tugevuse testimine. Keelega. Toru oli tugevam.
Tädipoeg sai kiige metalläärega vastu laupa. Järgnes kiirabisõit, õmblemine emos ka tal on siiani risti üle lauba pikk peenikesed arm.
Ma jäin vaibakloppimisasjandusse jalgupidi kinni, pääste käis välja armas.
Olid ikka ajad 😀.
Tavalisel asfaldil oli suurem tõenäosus libiseda kui nende “liumägede” peal
Lasteaias sai usinasti ronitud nende peal. Ühel hetkel tulid uued alumiiniumist ja plastikust analoogsed asjad mis lagunesid kiirelt ära. Koristati siis ära ja selle peale tõmmati vanadele atraktsioonidele uus värvikiht peale ja elu läks vanamoodi edasi.
See betoonrõngas kaevati kambakesi välja ja siis sai seda hooviala peal ringi veeretatud. Mõnikord istus väiksema rõnga puhul keegi seal sees ka, kui veeretati.
Hiljem, keskkooli ajal mäletan kuidas oma kallimaga aastavahetuse ööl kella 2 paiku sellise redelikaare peale suudlema ronisime.
Mäletan, kui tuline liumägi oli, ja punast-sinist värvikihti. Ja selle alt välja kooruvat tumedat metalli. Peamine turnikas oli vaibakloppimispuud. Palli sai mängida mingi augulise seina sisse — ma siiani ei tea, mis nende ümmarguste seinaaukude point oli. Nende kiikede kriuksuv heli on mul siiani seljaajus, ükskõik mis kiigega kiigun siis kohe mõtlen et huvitav miks vibratsiooni ja mothership returns kriiskeid pole.
Olid ajad.
Meil oli kiigel metallist alus, sealt sai hüppeid sooritada. Suur hoog sisse ja kes kaugemale hüppas hoo pealt oli nö võitja. Või kiikingut teha. Toredad ajad, väänatud pahkluud, mõnus.
Üheksakümnendate keskpaigaks oli Lasnamäel iga konstruktsioon maast välja kaevatud ja koos vundamendiga tagurpidi keeratud.
Pole mälestusi, see metallkiik kustutas kõik ära kui 15 korda vastu koljut käis
Keel toru küljes, käe ja jalaluumurd, lõhkine pea
Mäletan seda metallilõhna (haisu), mis kätele jäi suveõhtul koju minnes ja enne pesu.
Meil oli liuväljaku küljes selline kindlusetaoline betoonist asi, kust sai pealt ja väljast sisse ronida. Ja see oli suht nasty, sest mänguhoos lapsed ei läinud mitte oma kortermajja hädale, vaid kasutasid seda avaliku wc-na.
Iga suvi lõpetas vähemalt üks laps emos, nägu katki, piimahambad läinud. Mängisime ikka edasi.
Minu lapsepõlvemänguväljaku juures oli ka vaibakloppimisasi, mida sihtotstarbeliselt ei kasutatudki. Küll aga oli see populaarsem vanemate laste seas kui kõik need muud redelid ja turnimisvärgeldised. Mängisime pimesikku, sõime sihvkasid (eesti lapsed kõik) ja vaatasime, kes kõige kauem suudab pea alaspidi rippuda. Rekordid olid korralikud, sest all ootas betoon, kuhu keegi kukkuda ei tahtnud.
Üks laps rebis minu yu-gi-yoh kaardid pooleks. Sõber virutas talle kiviga vastu põske. Olid alles ajad.
Sain oma esimese kipsi, kui kukkusin alla metallist liumäelt
Peamiselt valusad ja õudsad.
Olid ka jube kõrged metall kolmnurksed redelid, kuhu oli hea kinni jääda. Ja mõnel õnnestus isegi konte murda.
Liumägi üks kõik kus oli liiga suure kaldega ja tulikuum suvel. Lisaks oli alati alt pind ära kulunud ja sõit lõppes õhulennuga.
Kiiged oli lõputult katki. Ja kui ei olnud siis keegi suutis ikka midagi sinna vahele jätta või vastu pead/muud kehaosa saada. Rääkimata ülevõlli kiikumise katsetest või siis kõige kõrgemalt maha kargamisest.
Horisontaal kiiged olid kas ka katki või suurte aukudega istumise all.
Mul oli alati unistus et kõnnin kaarredeli ühest otsast teise ilma tasakaalu kaotamata. Unistus ei leidnud kunagi päriselus aset. Traumeerivat kukkumist katsetamiste käigus õnneks ei olnud.
Talvel keel posti küljes sai ikka rohkem, kui 1 kord nuttes seistud. Ei lähe meelest, kuo phe korra otsustasin ise lahti rebida ja see keele nahamuster sinna jäi.
Good times.
See kiik on tänapäevase vastu vahetatud, nööride asemel peaks ikka jäigad torud olema. Sai kiigelt kaigushüppe võistusi tehtud. Kui liiga vara hüpata, siis lohised tagumiku või paljaste põlvedega mööda maad, kui liiga hilja, siis lendad üles ja kukud nagu kivi vastu maad.
Lisaks sai neljakesi vaibakloppimise raamil (kaks toru keskel, üks üleval) matsu mängitud, maad puudutada ei tohtinud.
Veits kõhe tunne tekib meenutades…
Need metallist liumäed suvel olid piisavalt kuumad, et muna arvan praadida.
Suht midagi erilist ei tulegi meeld. Sai ronitud ja liugu lastud ja kulli mängitud ja kõike muud koos teiste omavanustega.
Sellest on rohkem mälestusi kui mingitest konkreetsetest mänguväljaku atraktsioonidest.
Kuidas me kõik 80-90ndatel ellu jäime üldse..?! 😀 Mul ka peamiselt Annelinna 9-korruseliste turnikatel pimesiku mängimised ja muidu pärdikutrikid meeles. Ise olin küll suht ettevaatlik nerdy child pigem, aga et mingid veits vanemad tüübid sealt peadpidi asfaltisse ei kukkunud, on ikka suht müstika praegu mõeldes.
Rauamaitse
Head
Käeluu murd.
Liumägi sobis hästi ronimiseks mööda liurenni. Päris tore trenn oli ja kui õnnestus lõpuks üles jõuda, oli hea tunne.
Mõnes kohas oli vingemaid asju. Annelinnas oli ühe kooli spordiplatsil eriti kõrge asjandus, kus peale redeli kaudu ülesminekut oli valik, kas ronida alla tagasi või libistada end mööda toru alla.