Ha la demenza, che avrebbe dovuto essere la fine dei pazienti affetti da tiroide. La situazione peggiorò a una velocità tremenda e per un momento non fu disposto a prendere le pillole rallentatrici (gli facevano fare troppa pipì, secondo lui). Un giorno probabilmente ha provato a cambiare una lampadina in bagno ed è caduto in piedi. Probabilmente era lì da 12 ore e gli era stato interrotto l’afflusso di sangue alle gambe (in quel momento non riusciva a rispondere molto bene al telefono). Prima era in ospedale, ora in una casa di cura. Non lo lasciano più andare a casa perché le sue gambe non scendono bene. Ora deve andare in una casa di riposo. E io sono una persona così schifosa che non oso andarlo a trovare perché non si ricorda più di me. Questa storia è accaduta ad agosto e siamo stati a trovarlo lo scorso Natale e lui ha abbracciato me e mio marito e poi ha chiesto molto carino, ma chi sei? Se dico il nome, è un po’ imbarazzante. Papà si riconosce un po’ di più, ma si presenta sempre per ogni evenienza. Mio marito si chiede sempre perché non vado a trovarlo. Semplicemente non oso perché sarebbe devastante per me che non mi conoscesse assolutamente. Tuttavia, questa è una ragione davvero egoistica da parte mia. Non so proprio cosa fare. In effetti, è una sensazione devastante in ogni senso. Non riuscirei mai a perdonarmi se non andassi a trovarlo. #offmychest
Modifica: immagino che dovrei aggiungere che soffro di ansia e depressione da 16 anni. Prendo ancora antidepressivi. Ho 32 anni.
Modifica2: ho anche tanta paura che stia ancora bene lì. Quel video del rover lunare era un gioco da ragazzi rispetto a quello che ho visto negli Stati Uniti. Il padre ha già detto che il suo discorso è diventato monotono. non lo so neanche io…
Il collegamento è il punto AU
Ma kardan oma dementset vanaema külastada
byu/DraftFrosty925 inEesti
di DraftFrosty925
9 commenti
Me kõik kardaks, see suht norm reaktsioon. Aga just do it. Vt oma viimane lause.
Kogemusest räägin, et ega see ongi üks valusamaid asju, näha oma lähedast hääbumas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ses suhtes saan aru.
Küll aga soovitan ikka käia aeg-ajalt, eriti kui märgid on sellised et kauaks teda enam ei ole. Praegu on kindlasti väga valus, aga pigem hetke valu kui pärast mõelda, et miks ei läinud, kui variant oli.
Käi ära. Ta on sinu vanaema. Tema sind ei tunne, aga sina teda küll. Vanaema pannkoogid või mis iganes teie mälestused koos on.
See ei tee sind halvaks inimeseks, et sa enda vaimset tervist tähtsamaks pead. Tema jaoks on elutee lõpusirgel nagunii ja seal on väga vähe sul teha või muuta.
Mul ühel tuttaval on sarnane lugu, et ei tunne ära jne, põhjenduseks toob ta, et ei taha teda sellisena mäletada.. Minu arust pole see külastus ainult sinu jaoks, vaid ka tema jaoks..
Me peame tegema oma pere ja lähedaste jaoks ka seda mis on meile keeruline ja mis on meile raske.. see näitab kes me siin elus oleme. Sest kui kõik on korras ja elu on hea, siis on ju kõik tublid ja toredad.. aga kui elus on rasked ajad, siis me saame alles teada kes me tegelikult oleme..
Aga vota süda rindu ja mine külla, seal pole mitte midagi pistmist Sinuga( see ei ole nii, et ta ei taha sind mäletada.. tal lihtsalt pole mingit kontrolli selle üle mida ta mäletab) on lihtsalt kole haigus mis ei vali… praegu on veel võimalus…
…võib-olla on sul pilte kus te koos olete siis näita neid talle, võid talle rääkida aegadest kus te koos aega veetsite ja ühistest mälestustest. Vahel see aitab ja tekib “helge hetk” aga seda ei pruugi juhtuda…
Lihtsalt tee tal olemine nii mugavaks kui võimalik…
Lõppkokkuvõttes on sul endal pärast hea meel, et läksid külla Isegi kui ta sind üldse ei mäleta – veel hullem on seda tunnet endaga kaasas kanda, et sa ei läinud!
Dementsuse puhul tavaline. Ka minu lahkunud vanaema ei tundnud mingist hetkest enam kedagi ära. Ei mäletanud, et tal olid lapsed, lapselapsed. Ei osanud enam telefoni kasutada. Kui rääkis, siis võis mingit ühte asja sitsiljon korda rääkida, jututeemat mujale viia ei olnud võimalik.
See on veel elava inimese leinamine, sest kõlab küll julmalt, aga keha on alles, kuid seda inimest, kes meid tundis, enam mitte. Kui sa seda kaotust aktsepteerid, on ka külastamine lihtsam. Paku talle inimlikku lähedust, aga ära koorma liigse meenutamisega, sest see võib segadusse ajada. Mine iseenda emotsionaalse toe mõttes kellegagi koos, aga mitte suure delegatsiooniga. Keskendu sellele, et lihtsalt minna ja koos aega veeta on parim, mida sa antud olukorras teha saad.
Tean samuti kogemusest kui õudne see mõte on ja ega see tore ei ole. Aga tead, üldiselt on neil mõned selgushetked ka ja igal juhul on kuskil võõras kohas olemine ja see teadmatuse tunne väga hirmus, nii et soovitan siiski minna. Mine vii näiteks mõned pildid tema perest erinevatel aegadel ja kui on, siis äkki sinust, temast ja isast koos. Või kui sul tuleb veel midagi pähe, mis temas turvatunnet tekitada võiks. Ehk midagi ta kodust? Kui ta sind ära ei tunne siis pole hullu, võid selgitada või võid lihtsalt “uuesti tutvuda” temaga ja juttu ajada. Ta on seda väärt, et julguse kokku võtad ja sind ennast jääb minemata jätmine ka kummitama. Minge isaga koos?