Ene-margit tiit: i politici maschili hanno già chiesto cento anni fa perché siamo schizzi vuoti

Pealkiri on küll mõnevõrra provokatiivne, sest see ei ole arutelu tuum. Üldiselt on intervjuus ka arusaadavad mõtted, millest suurema osaga võib nõustuda, kuid päris mitu kohta jättis tugevalt kripeldama.

Näiteks tuleb juttu Eesti rekordväiksest sündivusest, mille peale Tiit väidab:

>See, et sündide arv väheneb, ei tähenda ilmtingimata, et vastavad põlvkonnad on nii palju väiksemad, kui olid põlvkonnad sajandeid tagasi.

See on küll tõsi, aga tänases olukorras, kus imikusuremus on minimaalne, ennustab sündide arv ka väga täpselt tulevast rahvaarvu muutust. Eelmise aasta seisuga oli meil sündide arv umbes 40% 1980ndate tasemest. Järelikult saavad need põlvkonnad olema ka kordades väiksemad ja rahvaarv läheb väga tugevasse langusesse.

Kui küsiti selle kohta, kuidas sündide arvu saaks tõsta, siis vastuseks on sisuliselt allaheitlik suhtumine, mis paraku paneb tõmbama tugevaid paralleele tänase valitsuse suhtumisega:

>Muidugi on küsimus ka selles, et on protsesse, mida me peaaegu ei saa mõjutada – need on globaalsed protsessid. Tänapäeval ongi olukord nii, et peaaegu kogu maailmas sündimus langeb.

Sündide vähenemine on tõepoolest globlaane, aga teatud piirkondades on asi siiski palju hullem. Eestis on sündivus täna Jaapani tasemel. Samuti on meil toimunud äärmiselt järsk langus sündides just viimastel aastatel. See ei ole kindlasti loomulik protsess. Seda võib olla küll pikaajaline vähenemine, aga viimastel aastatel on seda tugevalt mõjutanud ka majanduse kehv käekäik. Seejuures ei ole õige, et majanduse kehv käekäik sündivust parandaks – vastupidi, sündivus on ajalooliselt langenud just majanduslikult rasketel aegadel: 1990ndad, 2009-2010 kriis ja nüüd. Pikaajaliselt ja kultuuriliselt on küll näha trend, et jõukamates riikides on see rohkem langenud, aga see korrelatsioon on viimastel aastatel jäänud nõrgaks (nt jõukates Põhjamaades on sündivus kõrgem kui isegi mitmes arenevas Lõuna-Ameerika riigis).

Seejuures kõige hullem suhtumine on sellele lihtsalt käega lüüa. See lihtsalt mõjutab *kõike* ühiskonnas, mitte ainult pensione või majandust, vaid ka kultuuri, kaitsevõimet, ühiskonna enda jätkusuutlikkust.

Arutelu jõuab ka rahvuse ja identiteedi juurde, kus Tiit teeb siiski äärmiselt vale järelduse:

>Nii et määrav ei ole tegelikult inimeste täpne arv, vaid oluline on see, et need inimesed moodustaksid kogukonna, kes kokku sobivad ning kes tunnevad ennast eestlastena ja on lojaalsed Eesti riigile.

See lihtsalt ei ole õige. Juba inimeste arv on väga oluline selle osas, kui mõjuvõimas ja jätkusuutlik üks riik ja rahvas on. Tõsi, rahvaid on seejuures nii suuri kui ka väikseid ja ka väiksed saavad hakkama. Selle kõrval on aga veelgi olulisem see, kas demograafiline koosseis ja jaotus on ka jätkusuutlik.

Eestil, kus pool rahvastikust on pensioniealised, aga rahvuseline koosseis on 99% eestlased, ei ole mitte mingis võtmes jätkusuutlik riik. Ilma noorteta ühtki ühiskonda üles ei ehitata. Eestil, kus sada kilomeetrit Vene piiri äärest inimesi ei ela, ei ole suuteline ka seda piiri kaitsma.

Rahvuseline koosseis ja identiteet on küll olulised, aga kohe kindlasti mitte ainsana määravad. Selline järeldus on lihtsalt vale.

Ja kahjuks ei ole Tiit ilmselt enam viimaste näitajatega lõpuni kursis:

>Oli periood, kus sündimus oli madal ja loomulik iive halvem kui praegu – see periood kestis ligi kümme aastat, aga me kosusime sellest.

Ka see on lausvale. Eesti sündivuse näitajad on täna oluliselt kehvemad kui 90ndatel, seda nii absoluut- kui ka suhteliste näitajate poolest:

1990ndate madalpunkt oli 1998, kus sündide arv oli 12 167, mis tegi 1000 elaniku kohta 8,8 ja sündivuskordajaks (*fertility rate*) 1,28.

Aastal 2024 oli sündide arv 9 690, mis tegi 1000 elaniku kohta 7,1 ja sündivuskordajaks 1,18. Kõik näitajad on kehvemad kui kunagi varem.

Ene-Margit Tiit üritab justkui ühiskonda rahustada, aga välja kukub pigem soovmõtlemine ja fatalism. Ma ei usu, et Eesti peaks sellist teed järgima.

Viimaks tõstatab intervjueerija ka kahtlase väite:

>Kui jälgida avalikku arvamusruumi, siis tundub, et vastutus laste saamise või mittesaamise eest on asetatud naiste õlgadele.

Ma küll sooviksin väga teada, millises “avalikus arvamusruumis” seda näha on, sest igapäevase uudistelugejana ei ole õnnestunud veel sellisele kordagi otsa sattuda.