
Prima di tutto, ritengo necessario sottolineare che è perfettamente normale se un giovane non vede il loro futuro nell’educazione professionale. Ogni giovane ha sogni, obiettivi e percorso diversi per muoversi nella propria vita. Ad esempio, se qualcuno vuole diventare un medico, un avvocato o una specialità che richiede un’altra istruzione accademica, la palestra è, ovviamente, la scelta giusta. È importante che ogni giovane trovi la strada giusta per se stessi, sia educazione professionale che generale.
Tuttavia, il dolore è fatto dal modo in cui l’educazione professionale e gli studenti delle scuole professionali sono trattati nello spazio pubblico, specialmente nei social media e nei commenti. Gli studenti professionali parlano spesso di umiliazione e pregiudizio – come se la scuola professionale sarebbe l’ultima scelta in cui solo quelli che non possono farlo altrove. Questi stigmi non sono più veri e influenzano l’autostima e la motivazione dei giovani. Sfortunatamente, non è sufficiente vedere quanto potenziale, perseveranza e passione sono nei giovani nelle scuole professionali e quanto sono importanti in realtà nella società.
Nelle scuole professionali di oggi, i giovani con scelte coscienti provengono da scuole di background molto diversi. Gli studenti con forti risultati accademici, compresi quelli provenienti da scuole d’élite, sono anche sempre più scelti dall’educazione professionale. Molti laureati hanno contratti di lavoro in tasca anche prima di ricevere il loro diploma perché sono stati in grado di mettersi alla prova ai datori di lavoro durante lo stage. Inoltre, quasi il 70% dei laureati vuole continuare gli studi in un istituto di istruzione superiore, che si tratti di un istituto di istruzione superiore professionista o di un’università.
La concorrenza contribuisce anche all’ascesa delle scuole professionali: da cinque a dieci giovani richiedono molte specialità. Ciò significa che le scuole professionali possono anche fare scelte consapevoli e assemblare gruppi di studio forti e motivati.
Inoltre, si dovrebbe capire che l’educazione professionale non è solo un lavoro: un’opportunità per avere un habitat pratico che crea la base per la vita indipendente. La scuola professionale non è solo una scelta per l’acquisizione dell’agenzia, ma anche l’ambiente in cui il giovane sta studiando cooperazione, responsabilità, programmazione e risoluzione dei problemi. Queste abilità sono preziose in ogni area della vita.
La nostra società non funziona senza professionisti, che siano elettricisti, tecnici IT, chef, meccanici o costruttori. Sono la spina dorsale della nostra vita quotidiana. L’educazione professionale non richiede pietà, ma riconoscimento. Invece di dividere i giovani in “liceo” o “professionisti”, dovremmo valutare tutti coloro che hanno trovato la loro strada e contribuire allo sviluppo della società con un lavoro equo.
È tempo di cambiare il modo di pensare. L’educazione professionale è un’istruzione futura: pratica, flessibile e strettamente correlata alle esigenze del mercato del lavoro. Sempre più aziende sono coinvolte negli studenti delle scuole professionali in anticipo in quanto vedono i loro benefici potenziali e reali. Quando un giovane si laurea dalla scuola con conoscenza, abilità ed esperienza di lavoro, è competitivo sia in Estonia che a livello internazionale.
La scuola professionale non è una scelta di “seconda classe”. È una decisione intelligente, significativa e costruttiva – e chiunque scelga questo percorso merita supporto, riconoscimento e rispetto.
https://www.ohtuleht.ee/1132698/gumnaasiumisse-ei-saa-kutsekooli-ei-taha-uritatakse-luua-liinitoolisi-aga-see-pole-minu-lapsele?fbclid=IwQ0xDSwKyNeVleHRuA2FlbQIxMQABHnsLgLioNStK9sK7mMHlsf4gp2Im2zzH9usuWxfzn79GLR67dBRf__BlMe2c_aem_1Ttl43_oI3thqQra5gUC-w
di aktuaalnekaamera
9 commenti
Probleemi juur algab ju tegelikult lastest. Näevad kuidas vanemad võrdlevad omavahel teisi, siis lapsed üritavad omavahel üksteisest paremad olla jne. Lõpuks ei saagi ju muud tulemust tulla kui, et ühiskonnas erinevatel viisidel esinevad nö. “mina ja nemad” suhtumine.
Pikas plaanis pole mingit kasu sellest, kui kutsekoolide maine paraneb, tekivad teistsugused ja peenemad “mina ja nemad”.
Ühtpidi rohkem tööd neile, kellel sellist eliitmõtlemist pole ja veavad hea meelega kalli raha eest kaablit või toru.
Teistpidi teeb kurvaks, et “ülikool tagab tuleviku” mentaliteet on loonud mingi huvitava arusaama, et seda peavad kõik saama. Kui kõigil on baka, siis on ju magister järgmine “siis on kõik uksed valla” kuni lõpuks nuumame dokurantuuri üheskoos ja nutame parja, et miks elamisväärset palka ei maksta.
Kutsekoolist saab praegu kenasti eriala, millega saab kohusetunde ning edasise arendamisega teenida kõvasti üle keskmise.
Kutsekoolist saab edasi minna ju ülikooli, milles probleem
Okei, ma õpetan sind.
Lähed siia – https://pastebin.com/
Copy pasted sinna kogu teksti mis postituses kirjas.
Vajutad alt “Create new past”
Avaneb aken sinu kirjutatud postitusega
Copy-pasted selle lingi siia.
Saad respekti kõikidelt siin ja punkte
Tegelt on asi lihtsalt selles, et suur hulk gümnaasiume pandi kinni kui koolilapsi oli vähe, sest 15-20 aastat enne toda perioodi oli sündimus madal. Pärast 2002 hakkas aga sündimus tõusma, nüüd tahavad kõik gümni saada aga keegi viga ei tunnista lühinägelikkuses, seega hämatakse midagi kutsekoolidest hoopis.
Tl;dr: Las laps läheb sinna kuhu tahab. Praegu kutseka mõju tõuseb, sest ülikoolist saadud oskused mõndades erialades on suht nüri (näiteks IT)
Ma saan aru sellest, et isegi kõige kehvemad keskkoolid Tallinnas ja Tartus on täis. Näiteks siin Järvamaal iga õpilane (kasvõi väljaspoolt maakonda) on kulda väärt ja on olemas ka ühikad selleks. Minu arvates ei kehti see alati, et mainekas keskkool ≠ parem keskkool. Inimesed on erinevad ja seega on ka nende tuleviku suunad.
Praegu kogub suurt mõju kutsekeskkoolid, kus 4 aastaga saad riigieksami paberid + eriala, kus säästad umbes 1-2 aasta, kui pärast gümni lähed kutsekasse. Nendel on rohkem väärtust ja kool hindab igat õpilast rohkem kui gümnaasium (vä maapiirkonna omad, kus õpilaste arv määrab gümnaasiumi tuleviku)
Seega on prakiliselt vanemate rahalised/muud bullshit piirangud laste suhtes või põhikooli lõpetanu laiskus/maine, et mitte minna kutsekasse või väljaspool Tartut minna maapiirkonna gümni, et proovida midagi uut.
Anekdoodiline jutt, aga tean rohkem heal elujärjel olevaid kutseharidusega inimesi kui magistri / doktorikraadiga. Läänes on mure et [liiga palju vorbitakse teoreetiliste teadmistega “kõrgklassi”](https://wallstreetjournal.postimees.ee/8113343/wsj-maailm-on-pungil-korgharitud-noorte-purunenud-lootusi) kes peale uurimustööde ei oska suurt midagi omal algatusel teha. Liiga palju on tühja õppimist (st filosoofia, semiootika, rekreatsioon, sotsioloogia, teoloogia jne) millel on tööturul null väärtust.
See eest kutsekast saada praktilised oskused garanteerivad mingisuguse väärtuse, tublimad liiguvad peale paari aastat tööturul olekut edasi ja alustavad ise oma äriga.
Ise olen kutsekooli haridusega ja ei näe et oleksin millestki puudu jäänud ülikooli minnes, cnc peal saan sama või parematki palka kui ülikooli lõpetanud
Enamus lapsevanemaid mõtlevad ,et just nende laps on eriline ja teavad täpselt mis lapsele sobib.
Reaalsus on vähe teine