Lettura piuttosto interessante:
Il settore delle esportazioni lituano è più vario del nostro. Il governo ha già iniziato a perseguire una politica industriale attiva ed è stato in grado di diversificare il settore delle nuove tecnologie. Tuttavia, la nostra innovazione è rimasta in molti modi incentrata e ispirata dal mito di e-government estone. I lituani non avevano paura di prendere in prestito in momenti critici e usati in modo molto più efficiente per investire in infrastrutture, istruzione e scienze. Tuttavia, abbiamo avuto decenni di feticismo.
Se è stato riassunto, la Lituania sperava molto meno il libero mercato "sulla mano invisibile" E il governo ha assunto un atteggiamento molto più attivista nello sviluppo dell’economia. Ma abbiamo creduto che gli atteggiamenti "Il mercato mette tutto a posto" E "Lo stato non deve intervenire nell’economia" (che ci ha reso successo negli anni ’90), ci terremo tre decenni dopo sul trono del leader della leadership baltica.
Il più notevole è che in Estonia non vi è stato praticamente un dibattito più serio sul successo della Lituania e delle sue cause. Piuttosto, c’è un arroganza fiduciosa che presto ripristineremo il nostro primo posto. Evitiamo domande più scomode sulla possibile esaurimento dell’ex modello di successo in Estonia. Forse varrebbe di nuovo la pena ricordare le parole d’oro di Toomas-Hendrik Ilves: "Ciò che ci ha portato qui non ci porterà più".
https://www.err.ee/1609776444/tonis-saarts-kuidas-leedu-meist-ette-laks
di EstonianLib
3 commenti
Kokkuvõtvalt:
Samal ajal kui Eesti poliitikud kandsid bravuurikaid värvilisi sokke ning kelkisid juba iganenud Skype’ist ja kümnendite tagusest Tiigrihüppe projektist investeeris Leedu tasa ja targu oma tööstusvõimekusse ja kutsus ligi välisinvestoreid, kes muuhulgas tõid endaga kaasa kõrget väärtust lisavad tööstusharud.
See, et riik majandusse kuidagi sekkuda ei või on täiesti iganenud teadmine. Teised riigid ei looda “nähtamatule käele”, mis kõik korda teeb ja rikkuse õuele toob.
Kahjuks Reformierakond ei ole sellest siiamaani aru saanud. Loodetakse, et majanduskasv tuleb täiesti iseenesest, tuleb vaid oodata.
Ootamatult kaua läks aega, et sellised arvamusartiklid ilmuma hakkaksid. Vahepeal tekkis juba kõhe tunne, et soovmõtlemine on suurema osa ühiskonnast üle võtnud ja siiralt usutigi, et hoolimata väga viletsatest majandusnäitajatest on Eestis kõik õigesti tehtud ja kõik majandusmured tulevad väljast.
Eesti ei ole paraku maha jäänud mitte ainult Leedust, vaid on sel kümnendil vaesunud suurema osa maailma suhtes, sealhulgas kõikide teiste EL-i riikide suhtes. Seda olukorras, kus me oleme juba EL-i keskmisest oluliselt vaesemad. Ka selle aasta olematu majanduskasv tähendab sama trendi jätkumist. Selle tunnistamine ei muuda meid vaesemaks, vaid võimaldab tõdeda, et tänane majandusmudel, mis on suuresti Reformierakonna nägu, on täiesti umbe jooksnud. Jaburad võrdlused 90ndatega seda ei muuda.
Selle taustal on oluline välja uurida, mis on valesti läinud. Millistes sektorites on majanduslik mahajäämus eriti suur ja mis võiksid olla potentsiaalsed lahendused. Kohe kindlasti ei aita kuidagi kaasa see, kui süüdistada inimesi selles, et nad stagnaajastuga rahule ei jää (mis on olnud selle valitsuse ilmselt kõige sagedasem retoorika).