Analista Kaido Kema: Attenzione, metodologia! L’Istituto di ricerca economica si sbaglia nel descrivere lo stato dell’economia

Eesti tundub juba mõnda aega olevat infosõjas.
Neile, kel ligipääsu artiklile ei ole, siis sisuliselt üritab Keerma (SALK liige) veenda lugejaid selles, et Eesti tarbijate kindlustunne on kukkunud ülimadalale mitte sellepärast, et inimestel tegelikult kehvasti läheks, vaid seetõttu, et 2022. aasta keskel hakati küsitlusi tegema üksnes veebis (varem nii veebis kui ka telefoni teel). Seda kinnitavad tema väitel järgmised asjaolud:

1. **Tulemuste langus alates maist 2022, täpselt kui uuele metoodikale mindi, on väga järsk.** Keerma väitel peaks see “igaüht” kahtlema panema. Samas eirab ta täielikult seda, et just 2022. aasta keskel möllas energia- ja inflatsioonikriis eriti rängalt (inflatsioon kerkis üle 20%) ning sai selgeks, et sõda ei lõpe niipea ja elatustase kukkuski väga kiiresti. Igal juhul oli kindlustunne kiires languses. Küsimus jääb üles, kui kiires. Näiteks kukkus mais kindlustunne 10 palli võrra, kuid septembriks, mil metoodika jäi samaks, veel 16 palli võrra. Seega ei ole ainuüksi kuine järsk langus midagi selgitamatut.
2. **Inimeste kehva toimetulekut ei kinnita riigikantselei uuring.** Millegipärast jääb Keermal tähelepanuta, et ka pärast toimunud kindlustunde languse jätkumist, mida metoodikamuutus mõjutada ei saanud, on raske riigikantselei uuringust välja lugeda. Riigikantselei uuringu järgi oli inimeste toimetulek 2022. aasta keskpaigas, s.t. 20% inflatsiooni möllamise ajal, hoopis parem kui 2021. aastal. Kui usutav see nüüd on, jäägu Keerma südametunnistusele.
3. **SALK-i enda kunagised küsitlused näitavad, et inimesed hindasid veebis oma majanduslikku toimetulekut kehvemaks.** See on ka ainus tegelikult asjakohane argument kogu artiklis. See näitab, et veebipõhine metoodika võis tõepoolest teatud mõju omada.

Sellele tuginedes teeb Keerma muidugi valitsusele ja enda maailmavaatele sobivad järeldused. Et statistika olevat eksinud ka mujal, nt inflatsiooni mõõtmisel – s.t. Keerma viitab sellele, justkui statistika eksiks alati ainult ühes suunas – näidates elu tegelikkusest halvemana. Kas selline faktipõhise maailma kallutamine omale sobivas suunas on nüüd liberaalsele maailmavaatele omane?

Tarbija kindlustunde osas esitab ta veel julgema väite – et viimaste aastate järeldus, et eestlaste toimetulek on kehvem kui naaberriikides, on vale. See on muidugi eriti jabur järeldus, sest seda ei kinnita sugugi ainult tarbijate kindlustunne. Ka [tarbimise osas](https://ec.europa.eu/eurostat/documents/4187653/20614069/actual-individual-consumption-per-capita-2024.jpg/76d687e6-9018-1214-f21a-91268ce795d7?t=1750233539782) on Eesti EL-s eelviimane, seejuures tagapool kõikidest Põhja- ja Baltimaadest. Nii [jaekaubandus](https://ec.europa.eu/eurostat/en/web/products-euro-indicators/w/4-04092025-ap) kui ka [tööstustoodang](https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-euro-indicators/w/4-16092025-ap) on Eestis langenud sel kümnendil rohkem kui kuskil mujal EL-s.

Lõpuks saab muidugi hurjutada Peeter Raudsepp Konjunktuuriinstituudist ja kiita Jürgen Ligi. Päris siiralt tekib küsimus, kas selline valikuline andmete analüüs on sihipärane või ongi lihtsalt see järjekordne osa teatud mullist, kes oma soovmõtlemise tõdesid üritavad iseendale ja sõpradele meeleheitlikult kuidagi kinnitada. Et Eestis on elu *tegelikult* ikkagi hea, isegi kui inimesed seda ei tunneta või kui ametlikud andmed seda ei kinnita. See ei ole aga enam teaduspõhine ühiskond, vaid sekt.