Personalmente penso che lo sosterrei perché in qualche modo… più pazienti ai miei occhi? Le parole di Lydia Koidula e i testi sono stati scritti da Gustav Ernesaks.
Ma .. "La mia patria, la mia felicità e gioia"A. Le parole di Orig non sono in estone, è una poesia svedese "La nostra terra"creato dallo svedese finlandese. Anche la strada non è estone, l’ha fatta Pacius (cioè il finlandese della Germania). Le parole in estone sono state composte da Jannsen.
di Double-decker_trams
12 commenti
a)
See teema on aeg-ajalt juba aastakümneid jutuks tulnud. Usun, et emotsionaalselt leiavad paljud (võib-olla koguni enamik) eestlased laulu “Mu isamaa on minu arm” oluliselt emotsionaalsemana, tundelisemana ja ka meloodiliselt kaunimana kui tänase hümni. On ju positiivne, kui inimesele oma enda riigi hümn korda läheb ja see teda eriliselt tundma paneb.
Ma pigem toetaks vist, aga alati jääb see mõte, et siis võib olla kaob selline erilisus või isikupära, kui hakkad igal spordiüritustel või lipuheiskamisel seda kuulma. Praegu on ikka vaikus ja maksimaalne tähelepanu, kui see laul kuskil repertuaari võetakse.
Praeguse hümni probleem on see, et sõnad on raskesti meeldejäävad. Iga kord spordiüritustel, kui rahvas hümni laulda karjub, on piinlik – oli ta siin nüüd “mu kallis isamaa” või “mu armas isamaa”? Keegi ei tea. Ja siis neil hetkedel kostub saalides ja staadionitel lihtsalt mingi arusaamatu mõmin.
Hümn olgu lihtne. Mulle meeldib, kuidas hispaanlased selle lihtsaks tegid – nende hümnil pole nimelt üldse sõnu. Ja ongi kõik probleemid lahendatud.
Mõlemad sobivad
Ma oleksin vastu. Aga mitte sõnade, vaid viisistuse pärast. Ja kui juba nende sõnadega, siis võiks ka originaal olla, mitte kaasajastatud versioon.
Hümn ei saa olla uinamuina vinguv viis.
Hümn peab tekitama uhkust, andma energiat ja jõudu. Peale hümni kuulamist peab olema tunne nagu oleks muskel 3 kordseks kasvanud ja on tahe minna tegudele.
Arvestades, et ainuüksi selle postituse pealkirja ja pildi nägemine tõi pisarad silma, siis paistab et poolt vist.
“Mu isamaa on minu arm” on orkestri esituses (muusikana) väga ühtlane ja kurb meloodia. Suht isikupäratu. Kogu jõud on sõnades. Hümn peab ilma lauluta ka võimas olema. Praegune seda on.
Kunagi nooremana vast oleks toetanud, nüüd enam mitte.
Esiteks – nutan peaaegu iga kord kui pean Koidula-Ernesaksa laulma. Ei oleks väga tore iga kord peaaegu silmast pisaraid pühkida kui hümni peaks laulma. Ja kardaks selle nö pühaduse muutumist ka ajas.
Teiseks – puhtalt laulmise mõttes, siis hümn on üldiselt ühehäälne, igaüks laulab oma tämbris kuigi noodistatud-viisistatud on ta ikka, aga no päriselt joriseb enamus inimesi selles noodis, millega ta suudab seda laulda. Aga Koidula-Ernesaks on mitmehäälne laul, kus erinevatel häältel on oma roll. Ja kõige nö tuntum jupike viisi on sopranite oma, mis on ühtlasi üsna kõrge tavainimesele. Kui see kõik nö kokku panna ja teha sellest mingi ühehäälne laul, siis pole see enam sama; aga mitmehäälset hümni ei laula tegelikult mitte keegi sul niimoodi ära, et seda ära ei rikutaks kui tegu pole just õppinud inimestega, kes peast oma hääle partiid teavad. Tavainimesed paraku tihti ei tea, pole õppinud ja kui pole nt kaua laulnud, siis ei pruugi meeles ka olla.
Ja natuke tobe kolmas põhjus – aeg-ajalt on tore, et meil on hümn, mida soomlastega jagame.
B) Hümnil on tihe side Eesti riigi kujunemise ajalooga, ükski esitatud argument hümni muutmiseks pole tõsiseltvõetav.
Autor ei soovinud, et see hümniks saaks. Mulle ka meeldiks, aga ei hakka lauluisa tahtele vastu vast?
Ma pigem eelistaks, et hümn muudetaks ära. Midagi praeguse viisis mulle ikka üldse ei istu ning kõlab alati kehvalt, kui kuulen.
C) suht savi. Suht suvaline laul, suvalised noodid ja sōnad kokku lükatud, midagi ei tee.
Sinine nool on paremas alumises nurgas.